Ja midagi pole teha, sai loetud „Testamenti“ siis, kui see ilmus kaheksakümnendail „Mirabilia“ sarjas, aastaid hiljem „Öölase“ taskuformaadis ning ka nüüd. See, mis on raamatust mällu jäänud, kustutad ära ja naudid teost taas täiega.

Muide, kui teil on riiul raamatuist pungil, nii, et üle aja, siis loobuge nendest, mida te kindlalt teist ega kolmandat korda ei loe. Stout loovutatute hulka ei kuulu.

Niisiis, nagu ikka, on hedonistist Wolfe’il näpud põhjas ning ta truu abiline Archie Goodwin suisa nõuab, et too peaks ette võtma testamendijuhtumi. Wolfe’i argumendid, et ta on detektiiv mitte advokaat, ei päde, sest nii Goodwin kui kliendid on nõus sellega leppima.

Kliendid on samas vägevad – Ameerika superõed April, May ja June – kellele nende vend pärandas pärast surma vaid õuna, pirni ja virsiku, kuid miljonid armukesele. Õdedel pole puuviljade vastu midagi (kuigi nemadki vajaksid raha), kuid leiavad, et venna abikaasa, daam looriga, pidanuks saama pool pärandist. Kui ta soovitut ei saa, seisab ees kohtuskäik, millest kuulsad õed ei taha midagi kuulda ega näha, sest väärikus ennekõike.

Niisiis jääb Wolfe’i ülesandeks panna teise ilma läinud mehe armuke poolest pärandusest loobuma. Kohe saab ta aga endale trumpkaardid ning jõukohase ja meelepärase töö, sest selgub, et lahkunu ei olnud enesetapja, vaid tapetu.

Nagu raamatuis tihtipuhku, peab Wolfe lahkuma kodust, kust ta kunagi ei lahku ning sööma toitu, mida ta kunagi ei söö ning on seepärast tusane. Kuid ta ajurakud töötavad endistviisi vilkalt ning õiglus saab jalule seatud ja Wolfe’i pangaarve taas täidetud.

Eks ta ole nii, et mõned autorid ja tema teosed on aegumatud. Stout kirjutas „Testamendi“ aastal 1940, aga see püsib ikka värske ja püsib ilmselt veel sajandeid.