RAAMATUBLOGI: Ugrikrimka ehk miks keedetakse karu?
Ikka ja jälle tuleb tõdeda, et mätsides lugu ümber kriminaalse selgroo, saab vägeva raamatu, mis haarab lugeja endasse. Ent, nagu inimese puhul, on skeletist üsna ükskõik, oluline on kõik muu, mis sellele toetub.
Jah, „Karu keetmine“ on krimiromaan, aga vaid mõneti, sest eelkõige toob teos esile põhjamaise ajaloo, toonase elu ja olu ja ugrilikkuse.
On aasta 1852, kui Kengise külla ilmub alkohoolikust ema juurest põgenenud saami poiss Jussi. Ta ei räägi, suhtleb vähe, kuid on valmis tegema tööd ja õppima. Karismaatiline Pajala maakonna praost Lars Levi Laestadius võtab Jussi omaks ja asub teda harima.
Ega õigupoolest saagi aru, kus tegevus toimub, Soomes või Rootsis. Pajala järgi Rootsis, kuid seal elavad pigem soomlased, sest paikkond on vastu piiri, kaht riiki lahutamas vaid Muonijoki. Kohalik keel on soome või saami, Rootsi keeles aetakse riigiga asju.
Laestadiuse jätavad soomlased samuti naabritele. Tema on reaalne persoon, ärkamisaegne kirikuõpetaja, kes võitles jõuliselt viinakuradi vastu, botaanik, kirjamees ja saamide ajaloo uurija. Laestadiuse suurust märgib kasvõi fakt, et ta on Prantsusmaa Auleegioni ordeni kavaler.
Niemi asetab legendaarse Laestadiuse aga uude rolli, teeb temast detektiivi, kes asub uurima noorte neidude surmajuhtumeid. Ent mis neist uurida, kui on selge, et ümbruskonnas tegutseb inimverd ihkav karu, kellest leidub jälgi nii tapmispaigal, kui tapetute kehal. Ent kes usumeest usub... Ei usuta ka siis, kui toimub veel üks tapatöö, milles karu vaevalt kahtlustada saab.
Niemi kirjeldab eelkõige igapäevast maaelu, selle seotust riigivõimu, kiriku ja rahvauskumustega. Põhjamaalasi kristlikeks ei pööra, nad on selleks liiga maalähedased. Ja eks Laestadius on ka pikalt oma ajast ees ega suuda end maksma panna, kuigi leiab kõik tõendid kuni sõrmejälgedeni välja et tegelik tapja välja selgitada. Paraku pole Lapimaa veel tõeks valmis.
Lugeja ei peaks „Karu keetmisest“ ootama möllu ja kiiret tempot, sest seda raamatus ei ole. On sajanditetagune rahulik ja põhjamaine kulgemine ühest punktist teise, kuid just see teebki teose ugrilikult lummavaks. Ning lõpeks ei peagi kõik lood lõppema, nagu õnnelikud muinasjutud või kaasaegsed krimiromaanid.
