RAAMATUBLOGI: Ja kolmas ingel valas oma kausi välja jõgede ja vee allikate sisse, ja nemad said vereks... Stalin ja „Valge kaardivägi“

Mihhail Bulgakov, „Valge kaardivägi“, tõlkinud Maiga Varik, Postimehe Kirjastus, 414 lk.

Mõistagi kuulub Nõukogude Venemaal tühistatud kultuskirjaniku Mihhail Bulgakovi „Valge kaardivägi“ raadiojutluse „Müstiline Venemaa“ fännide kohustusliku kirjanduse hulka. Ikkagi Jossif Stalini lemmikromaan, kuigi sellest ilmus nõukogude ajal vaid kuraditosin peatükki ajakirjas Rossija, mis seejärel kinni pandi.

„Noor kaardivägi“ sai ometi Venemaal kuulsaks, õigemini kurikuulsaks. Ilmunud peatükkide põhjal jõudis Moskva Kunstiteatri lavale näidend „Turbinite päevad“, mida Stalin käinud vaatamas suisa 17 korral. Ent ometi kustutati etendus teatri repertuaarist, kuigi piletid olid pooleks aastaks välja müüdud. Näidendile korraldati ühiskondlik-kirjanduslikke kohtprotsesse, töörahvas tampis seda maha kirjades ajalehtedele, Ukraina kirjanikud nõudsid tüki mängukavast mahavõtmist, pöördudes Stalini poole... Näidend kadus lavalaudadelt, naases taas, taas kadus... Ehk siis täielik segadus. Nagu nõukogudemaal ikka. Stalingi tunnistas, et Bulgakov kirjutab hästi, ent keelustas kogu ta loomingu.

Segadus ongi üks „Valge kaardiväe“ märksõnadest. Ukraina, Kiiev, aasta 1919, kodusõda. Räägitakse, et Linn, nagu tegevuspaika nimetatakse, käis ligi paarkümmend korda ühe käest teise kätte. Punased, Petljura väed, valgekaartlased, sakslased ja niisama isehakanud bandiidid... Lugejagi on omadega sassis seepärast, et linna elanikudki on, sest ei tea, kas lehvitada punast või sini-kollast, olla vabariiklased, sotsialistid või monarhistid.

Nagu raamatu järelsõnas Irina Belobrovtseva ütleb, ei saanud toonasest Venemaast lähivaates keegi selget pilti, oli vaja kosmilist vaatepunkti. „Kuidas oleks võimalik ühes raamatus kirjeldada kodusõja mõttetust ja kuritegelikkust? Selleks on vaja leida hubane maailm, mida soojendavad perekondlik ja sõbralik armastus, mis on suutnud isegi hoolimata sõjajulmusest säilitada oma tavad ja tõekspidamised. Lisaks oleks vaja näidata ka selle ilusa maailma hukku ning nende ausate ja ääretult delikaatsete intellektuaalide meeleheidet ja ahastust. Vaid ainult nii on võimalik aru saada, milleni see kõik välja viib.“ Ehk siis Turbinite päevad...

„Revolutsioon oli möödapääsmatu, revolutsioon oli ka piinarikas“ lõpetab Belobrovtseva oma arutelu. „Püha isa kelle prototüübiks oli Bulgakovi ristiisa loeb vastuseks Turbini pärimistele piiblit: „Ja kolmas ingel valas oma kausi välja jõgede ja vee allikate sisse, ja nemad said vereks.“ Ka Mihhail Bulgakovi looming sündis piinades ja veres. Ent mida aeg edasi, seda enam veendus ta oma esimese romaani viimaste sõnade õigsuses. „Kõik läheb mööda. Kannatused, piinad, veri, nälg, taudid. Mõõk kaob, kuid tähed jäävad, ka siis, kui meie kehade ja tegude varjugi ei jää enam maa peale. Ei ole ühtegi inimest, kes seda ei teaks. Miks ei taha me siis pöörata oma pilku nende poole? Miks?“