RAAMATUBLOGI: Kus on meie comissario Brunetti, kelle läbi näeks Eesti reaalsust?
Donna Leon, „Laske lapsukesed olla“, tõlkinud Ülle Jälle, Pegasus, 252 lk.
Turist peab Itaaliat imeliseks ja olgu, ta tuleb ja läheb. Tegelikult pole selles imelises riigis kõik nõnda kaunis, kui pealtnäha paistab, aga kus on? Donna Leon rebibki lahti oma comissario Brunetti sarjas ehk Veneetsia krimkades Itaalia reaalsuse ehk valupunktid. Lugeja võib ju naiivselt õhata, et kõik see toimub seal, Itaalias, aga probleem on pigem selles, et kus on teiste või meie Leon? Kas tõesti on Eesti elu nii õnnis, et ei anna krimiromaanidele ainest?
Nagu ennegi öeldud, kirjeldab Leon eelkõige Itaaliat, mitte Veneetsiat, mistap turistidele ta õpetusi ei jaga. Küll aga on comissario Brunetti fännidel, leides internetist õiged kaardid, võimalus liikuda tema jalajälgedes.
Seekord avab Leon Itaalia meditsiini või õigemini sotsiaalset pahupoolt. Comissario Brunetti pea ühel ööl kiirustama haiglasse vigastatud lastearsti juurde, kelle majja olid tunginud karabinjeerid – üks kolmest Itaalia eraldiseisvast jõustruktuurist – ja viinud ära ta pooleteistaastase lapsendatud poja.
Et siis lapsendamine... Niivõrd-kuivõrd. Üritades juhtuni tuumani tungida – politsei ja karabinjeerid pole just parimad sõbrad – avab comissario Brunetti tagamaad, kuidas viljatud pered endale lapsi hangivad. Ent see polegi peamine küsimus. Märksa õõvastavam on tõde selle kohta, miks karabinjeerid rünnaku korraldasid ja mis äravõetud lapsest saab.
Teise liinina tutvustab Leon Itaalia meditsiinisüsteemi ning andmekaitset – taas niivõrd-kuivõrd – läbi inimeste, kes elavad oma maailmas ning kel on personaalne õiglustunne, mis paraku teeb maailma halvemaks.
Ent, nagu igas raamatus, on ka kolmas liin, mis Itaaliat armastavale lugejale eelkõige paelub – comissario Brunetti ja tema pere elu kestet sööke ja jooke.
- - -
Brunettile ei meeldinud üldiselt lõunaks ja õhtuks sama asja süüa, aga Paola kapparitest, oliividest ning tomatitest koosnevas kastmes hautatud tuunikalasteigid ei olnud isegi mitte samalt planeedilt, millelt lõunaks söödud tuunikala-tramezzini’d. Taktitunne ja kaine mõistus ei lasknud tal viimaseid mainidagi, sest isegi võrdlemine säärase niru vastasega võiks naist solvata. Tema ja poeg Raffi sõid viimase kalatüki kahe peale ära ning Brunetti kallas alles jäänud kastme teise riisiportsu peale.
„Magustoitu?“ küsis Chiara emalt ja Brunetti sai aru, et tal on kõhus isegi jäänud ruumi millekski magusaks.
„Viigimarja jäätist on,“ vastas Paola, nii et Brunetti tundis ootusärevust.
„Viigimarja?“ kordas Raffi.
„Sellest kohvikust San Giacomo Dell’Orio kiriku juurest,“ selgitas Paola.
