RAAMATUBLOGI: Prantslased kummardavad kõhtu ja nende ülempreestriteks on peakokad

Peter Mayle, „Prantsuse naudingud“, tõlkinud Ehte Puhang, Tänapäev, 232 lk.

Õigupoolest ilmus elustiilikirjaniku ehk kui täpsemalt määratleda, siis Prantsuse elustiili kirjaniku (ta löödi tänutäheks Auleegioni ordu rüütliks) käesolev raamat kaks kümnendit tagasi, ent toona olid siinkirjutajal veel lapsed kasvatada ehk siis toit pidi eelkõige sisaldama kaloreid. Aga nüüd, kus kodukokandus on peres au seest, sest kalorivajadustega lapsed ajavad omi asju, loed „Prantsuse naudinguid“ mõnuga, lootuses üht-teist kõrva taha panna.

Prantsuse köök on mõnusalt talupojalik ja lihtne, kusjuures eriti lahe on see, et prantslased ei mõtle pikalt, vaid pistavad kinni kõik, kes ette jäävad – kui hüppab konn, tuleb ta ära süüa, teod samuti või siis see kuulus sõrasupp...

Mayle käibki ses raamatus, muide, konnakoibade ja tigude festivalidel ning jääb roogadega rahule. Olete proovinud? Konnadega endal suurt jännata ei tasu, sest nende liha on üsna kana meenutav, aga teod on täiesti söömist väärt. Ainut et meie maakodu ümbruses luusivad ringi üksikud viinamäeteod, saaks neid vähemalt tosina, ehkki parem kui kaks, siis viitsiks nendega tegelema asuda.

Samas on prantslase teist meelt. „Tigude elu mõte on olla küüslaugu transportijaks – omal kombel tublid küll, kuid kuid neil puudub konnade peensus,“ selgitatakse raamatus.

Ühesõnaga... „Prantsusmaal on religiooniks toit. Ja muidugi ka vein,“ selgitas Mayle’ile üks koolmeister, toksides klaasi, et seda võiks uuesti täita. „Me kummardame kõhtu ja meie ülempreestriteks on peakokad. Põlvitamisele ja palvetamisele eelistame istumist ja söömist. Mul on valus öelda selliseid asju kaasmaalaste kohta, kuid patriootlikel tunnetel ei tohiks siiski lasta tõde varjutada.“

Nojah... Näidake mõnd teist rahvust, kes vaidleb, milline sool on parem, kas sel de Guerande või Gamargue’is leitav flaur de sel.

Prantslased ei ole tavaliselt toidu suhtes sentimentaalsed, kuid neile meeldib, kui see, mida nad süüa kavatsevad, näeb õnnelik välja. (Need õnnelikul olevused peaksid mõistma, et on suurim kompliment, kui üks prantslane neid ärasöömise vääriliseks peab), selgitab Mayle. „Seetõttu võib lihunikeäride ja turulettide plakatitel ja pakkimispaberitel näha antropomorfseid ilmeid nägudel, kus seda kõige vähem oodata võiks. Kanad naeratavad, lehmad naeravad, sead säravad rõõmust, küülikud pilgutavad silma ja kalad muhelevad. Kõiki neid paistab erutavat mõte anda õhtusöögi õnnestumisse oma oluline panus.“

Kui siia lisada prantslaste arusaam alkoholitarbimisest – talumees rüüpab esimese klaasikese veini varahommikul saia kõrvale ning nagu tundub, on kõik varavalgest hilisõhtuni meeldivas vines – saab kokku sealse maa kultuurilise aluse.