RAAMATUBLOGI: Head poisid ei saa olla mõrvarid
Holly Jackson, „Hea tüdruku mõrvaraamat“, tõlkinud Johanna Taiger ja Jana Linnart, Tänapäev, 424 lk.
Kui sel, kes ei saa kirjutamata olla, tuleb pähe põnev idee ja ta sulg jookseb sujuvalt, saab kokku hea ja loetava raamatu. Holly Jacksonil tuli ja jooksis, mistap sündiski täiesti mõnus krimka.
Süžee on lihtne, aga tõhus. Viis aastat tagasi kadus väikelinnas kooli populaarseim piiga, Andie. Politseil ei kulunud kaua, et juhtum lahendada, sest kõik tõendid, mis silme ette jäid, viitasid vaid ühele – Andie mõrvati, kuigi surnukeha ei leitud. Mõrvariks on Sal, India päritolu noormees, kes tuli õigusemõistjatele kenasti vastu ja tegi enesetapu. Kõik oli selge, toimik suleti.
Ajalooks paraku mõrvajuhtum ei saanud, sest Pippal küpseb plaan koolilõpu uurimistööks see uuesti avada. Põhjus: ta tundis Sali ning temas kasvas aastatega veendumus, et nii hea noormees ei saanud olla mõrvar.
Niisiis asub Pippa tegema seda, mida politseil tegemata jäi – uurima kõiki versioone, miks ja kuhu võis Andie kaduda ning kes veel võiks süüdlane olla. Intervjuud toonaste asjaosalistega, tuhnimine ajaloos ning uurimistoimikutes toovad päevavalgusse uusi kilde, mis hakkavad tõe tugitalasid tasapisi lõhkuma. Kui Pippa saab abiliseks Sali noorema venna, kes, nagu ta vanemadki, on linnakeses mõistetud paariastaatusse, hakkab uurimine kulgema uues rütmis.
Mis raamatu lahedalt loetavaks teeb, on selle struktuur – vahepaladeks pakutakse väljavõtteid Pippa uurimistöö raportist, kus on kirjas nii küsitluste transkriptsioon ning järelduselt neist, väljavõtted dokumentidest, skeemid jne... Iseenesest võinuks loo üle ehitada ka päevikuvormile, aga kes teab, kas see vedanuks välja. Igatahes on „Hea tüdruku mõrvaraamatu“ praegune teostus OK+.
Huvitav on see, et Holly Jackson suutis vältida britilikkust ja kirjutas romaani pigem ameerikalikus stiilis. Esmalt jäigi mulje, et Little Kilton asubki ookeani taga, aga ei. Mis samas ei tähenda, et Briti traditsioonilisel krimikirjandusel oleks midagi viga, ent kõrvalekalle tuleb antud juhul raamatule kasuks.
Ja lõpetuseks... Ühel hetkel hakkad mõtlema, et „Hea tüdruku mõrvaraamat“ on suurepärane noorteromaan, sest teismelised saavad tegelastega samastuda. Teisalt leiad, et eakamal põlvkonnal tuleks samuti teost lugeda, sest nii saab aimu, millega tänapäeva noorus tegeleb. Kusjuures poolesaja aastaga pole suurt midagi muutunud, kui välja jätta nutimaailm – ikka pannakse pidu, teinekord ülemäära, suheldakse, seksitakse... Ainult et kuidas raamatut noortele nii-öelda maha müüa? Selle paksus, võib arvata, peletab lühitekstidega harjunud seltskonna eemale. Ent tont sellega, kes ei loe, see kahetseb.
