RAAMATUBLOGI: Kuidas jääda ellu, kuidas jääda inimeseks? Kolõma sunnitöölaagris piinelnud naise lugu
Kolõma vangilaagri elust on kirjutanud mälestusi mitu autorit: Aleksandr Solženitsõn, Varlam Šalamov, Venda Sõelsepp ja teisedki. Noore entusiastliku aja(kirjanikuna) kirjutas meie oma sulemees Sõelsepp valgustusliku artikli Venemaa kullakaevandusest ja sunnitöölaagritest juba 1942. aastal. Seejärel kuulutati ta rahvavaenlaseks. Määrati kümme aastat Kolõmad! Nii asjad käisidki. Täiesti põhjuseta, nagu kinnitab ka tollane Kaasani ülikooli dotsent, Tatarstani parteiladviku juht Jevgenia Ginzburg (1904–1977) oma süüdimõistetu mälestuste raamatus. Valitses julm, inimõiguste vaba stalinlik terrorirežiim. Inimesega võidi teha kõike, kui ta polnud „õige“. Kuidas aga „õigeid“ ja „valesid“ kindlaks tehti?
Omad on „meie“ ja vaenlased „nemad“
Repressiivsel ajal valitses mustvalge ja ohtlik maailmavaade. Ainus määratlus oli „meie“ ja „nemad“ ehk rahvavaenlaseks kuulutatud (tänapäeval näiteks Putini Venemaa määratluses välisagendid), kes „pühast õigest“ ohtliku elemendina isoleeritakse.
Oletuste põhjal hukkamõistetud võetakse lihtsalt kinni ja suunatakse sunnitöölaagritesse. Kuna nemad polegi päris inimesed, siis ei vääri see ajas üüratuks paisuv represseeritute hulk ka inimlikku kohtlemist. Ainult suure juhi (tol ajal Stalini) käes oli/on mõõdupuu, mis määrab jumaliku ainuõigusega, milline inimene elab, töötab või mõtleb valesti. Oli alanud 1937. aasta stalinlik massiline repressioonide laine, suur terror.
Partei ja rahvas – meie
Utoopilisse universumisse Meie ei saa ometi kuuluda kõik! Sinna tõsteti partei ladvik ja julgeolekuorganite ametnikud. Selles mikrokosmoses elati esialgu kenasti, nagu selgub Yuri Slezkine’i teosest „Valitsuse maja“. Hierarhia ülemises sfääris paiknevatele kommunistidele ehitati Moskvasse valitsuse maja. Repressiivorganite tippaparatšikud käisid Pariisis ülikondi ostmas ja nad võisid endale Musta mere eksklusiivpuhkekodudes lubada ainult(!) viiskümmend grammi kalamarja päevas ja seda Ukraina näljahäda päevil, kui surid miljonid! 1930-ndate parteilistest kõnepultidest korrutati valjul häälel, et meie kaunil Nõukogudemaal on kõik hästi... Kõik kasvab, saab küpsemaks ja areneb selles suunas, nagu tahavad partei ja rahvas. Ehk siis pime utoopiline kommunismi ehitamise naiivne ihalus, mida viidi ellu totalitaarse jõhkrusega.
Nemad pole rahvas ega partei
Üksiti koostatakse NSV Liidu julgeolekuorgani NKVD erinimekirju „kontrrevolutsioonilisi ideid kanda võivatest isikutest“ ja sinna võisid sattuda kõik, ole sa nii ideeline kui tahes, leninismist-marksismist läbi imbunud siiras kommunist. Kui sind pärast Leningradi parteijuhi Sergei Kirovi tapmist tühjast sihikule võeti ja terroristlikku organisatsiooni liikmeks kuulutati, siis nii lihtsalt oli. Just nõnda juhtuski Jevgenia Ginzburgiga.
Noorest naisest tehti ohtlik terrorist tjurzak, keda pidi kommunismile suunajate ühiskonnast isoleerima kümneks aastaks laagritesse toppides. Ühiskond vajas enne kommunismi jõudmist jõulist suurpuhastust, mida tehti innuga. Polnud ühtki tegu, mis väärinuks ägedas klassivõitluses andestust või halastust.
Koputus uksele
Ajalukku kulunud nõudlik öine koputus uksele ja diktaatorlik äkkrünnak isiksuse lammutamise nimel on alanud. Inimene lükatakse põrguväravast läbi korravalvuritest tundetute tõusiklike tüüpide kätte. Põlatu staatus annab ebainimlikuks kohtlemiseks justkui õigustuse. Kalkusest ümbritsetule jääb üksnes ellujäämise instinkt. Kuidas isiksuse alusmüüre kestvalt talumatus jõhkruses, pitsitavas näljas ja külmas kuidagigi kaitsta, sellest Jevgenia Ginzburgi raamat jutustabki.
Mida on inimeseks jäämiseks üldse võimalik ühiskonnast väljatõugatu ja põlatuna teha, kui sõna „isiklik“ on keelatud ja kaotanud igasuguse tähenduse. Lubatud on vaid surra kodumaa, partei ja Stalini eest. Sind lihtsalt pole olemas. On ainult su luider kurnatud ihu, mida napi leivapajuki ja vangilurriga töökorras hoitakse. Ela-või-sure-režiim, absurdselt võigas olukord.
Kurjusega isiksuse kallale
Kui Šalamov kirjeldab hinge hääbumist Kolõma laagrites karmi kiretusega, siis Ginzburg kirjutab kannatustest pisut pehmema naiselikkusega, ent judinaid tekitavad mõlema mälestused. Inimesi langes külma ja nälja käes nagu loogu. Kuidas jääda ellu, kuidas jääda inimeseks vihkavas julmuses? Killuke vedamist võis päästa elu, leevendust näljale ja kõrvetavale pakasele pakkusid kergemad tubased tööotsad ja haiglasse sattumine.
Ginzburgi vaimutugevust toetasid fenomenaalne mälu ja humanitaarne haritus. Ta oli võimeline lugema peast klassikalist luulet ja jutustama proosateoseid. Ta tegigi seda Kolõma laagrites saatusekaaslastele. Kui kultuur on veres, siis tekib tahtmine seda hoida ja, nagu selgub, annab see vaimule tuge.
Ent kas vaimuärksus suudab ka hinge hoida? Ginzburgi kogemusest selgub, et ei tarvitse. Murdumise piir võib olla mõnikord lähemal ja hingetuluke habras. Teaduskraadid ei pruugi inimest loomalikuks muutumisest päästa.
Mille külge küll ometi kurnatud ja alanduses vaakuv inimhing üldse klammerduda jaksab? Jubedat seisundit ja äärmuslikke kannatusi vähemalgi määral ise mitte kogenuna pole ilmselt võimalik sellele küsimusele vastust leida.
Lugeja karm katsumus
Ginzburgi raamatu lugemine võib osutuda katsumuseks. Tuleb ligi 700 lehekülje ulatuses elada sisse ühiskonnast väljaheidetu karmi maailma. Teadkem, lugemine on minimaalne pingutus, et alandamise ja julmuse mõju inimelule mingilgi määral mõista! Meie endi elu diktaatorliku naabri kõrval aga lihtsalt sunnib seda tegema, et mitte laskuda unelmatesse headuse iseeneslikust võidust kurjuse üle. Stalinlike repressioonide lainetuse dünaamika märkamine võib meile paljastada kurjuse salakavalalt korduva mustri. Tuim tuiamine sotsiaalmeedias silmi igal juhul ei ava. Teadvus jääb ikka uinunud olekusse. Kuidas kommunismiideaaliga autori vaimsus pärast Kolõmad ümber kujunes, saate teada raamatust. Sellest kõigest teada saades valdab lugejat tugev emotsionaalne äratus.
