ARVUSTUS | Vaprad ja ilusad. Kas 1980.–1990. aastate toretsevaid eramuid peab ikka häbenema?

Arhitektuurimuuseumi näitus „Vaprad ja ilusad“ näitab, et Eesti 1980-ndate eramuarhitektuuri üle tasub taas uhkust tunda.

Mäletan lapsepõlves autoaknast avanenud kummalist vaadet teravatipuliste tornide ja veidrate katusemaastikega. Arupärimise peale vanematelt saadud vastus „See on ju see lollideküla“ kasvatas selle veidra arhitektuuri salapära veelgi. Sest majad, mis meenutasid pigem Walt Disney lossi kui tüüpkortermaju, kus mina ja enamik mu sõpru elasid, olid tõesti kummalised. Alles hiljem kuulsin, et küla nimi on Ilmandu, ja alles näituse vahendusel sain teada, et see, mida pidasin Disney lossiks, on muidu puhast joont hoidnud arhitekti Jaak Huimerinna töö.

Eks tegemist oligi n-ö karakterist väljas ajaga, millele arhitektuur andis sobivad tööriistad (peegeldades ühiskonda nagu ikka): lubas igasuguseid trikke vormidega, „tsirkust ja mängu“, müstikat ja mulaaži, kuid eelkõige arhitektuuri, mis ei võtnud iseennast enam liiga tõsiselt. Minu lapsesilm suudeti igatahes edukalt ära petta ja eks see oligi osa eesmärgist. Tornikeste, vintskappide ja arusaamatute rõdudega seebiooperlik esteetika pidigi etendama kultusseriaalides „Dallas“ ning „Vaprad ja ilusad“ nähtud elu, mis keerles ümber basseinide, avarate köök-elutubade ja uhkete trepihallide.