Karl Birnbaum: Laidami käitumine ei olnud õige, aga see ei tähenda, et tema loomingust ei oleks tohtinud teatritükki teha

Ajakirjanik otsustab ise, millest on väärt kirjutada, samamoodi nagu kunstnik otsustab ise, millest on väärt teha teos. Tagajärgedega tegeleb publik.  

Karoliina Vasli kirjutab “Päeva kommentaaris”, et teatri otsus teha lavastus Laidamist on kummaline ja vale juba rohujuuretasandil. “Miks üldse sellisest isehakanud kuulsuseihalejast näidend teha? Mis sügav kunst see on?” küsib Vasli.  

Vaidlen vaid ülaltoodud väitega, teatri reaktsiooni ja kommunikatsiooni adekvaatsuse hindamine on aga igaühe enda asi. See võib meeldida või mitte. Kuid flirtimine mõttega, et teater peab tegema “sügavat” kunsti vaid n-ö õigetest asjadest, on ohtlik.  

Kui me hakkame kehtestama kunsti maksiime ja määrama, millest võib ja millest ei või kunsti teha, jõuame märkamatult diktatuuri ja tsensuuri läteteni. Igasugune ettekirjutus kunstile viib vaid kunstilise väärtuse kastreerimiseni. See ei tähenda, et kõik, mida esitatakse kunsti pähe, seda ka on, vaid et kõigist ja kõigest võib ning peab saama teha kunstiteost. Olgu see ilu, valu, elu või Ants Laidam.