Võib arvata, kirjastused teevad pragmaatilisi otsuseid ja juhinduvad müüginumbritest. Küll aga ei tahaks uskuda, et eestlased ulmet ei loe. Või äkki teeb Fantaasia nii võimast tööd, et suuredki on sunnitud alistuma? Mine võta kinni...

Samas on selge, et iga terve mõistusega meesteravast lugeja hing ihkab aeg-ajalt külaskäike fantaasiamaailma ja peab seda saama. Igaüks ihkab oma. Siinkirjutaja väldib nii-öelda nõidu, päkapikke ja draakoneid, kuid teaduslik fantastika ja vaade tulevikku (kui seal ei tegutse nõiad, päkapikud ja draakonid) läheb mõnuga peale. Kusjuures eelistatult lühilugudes. Seega... Pole võimalik mitte võtta kätte legendaarse George R.R. Martini lühijuttude kogumik „Tuhande maailma lood“.

Martin on veendunud, et tulevikus tekib Tuhande Maailma universum, kui Maa inimkond levib ümbritsevatesse tähesüsteemidesse ja loob Föderaalimpeeriumi, kus kohatakse ka tulnukrasse, peetakse sõdu... Noh, nagu ikka impeeriumid teevad.

Ses raamatus on 18 suurepärast lugu, mõni realistlikum, mõni fantaasiarikkam, aga ega me lõpuks ju tea, mida tulevik tuua võib. Äkki tõesti sedavõrd palju sõdu ja lahinguid, nagu Martin ennustab?

Martini kõik tähtsamad lühijutud on „Tuhande maailma lugudes“ esindatud. „Kangelane“, mis oli tema trükidebüüt (suurepärane, kuid karm tõdemust sõduriks olemisest), „Koos hommikuga tuleb udulangus“, mis jõudis Hugo ja Nebula auhinna finalistide sekka (lugu sellest, kuidas müüa turistidele planeeti), esimese Hugo toonud „Laul Lyale“ (armastusest ja jumalatest) ning Hugo, Nebula ja Locuse noppinud „Liivakuningad“ (ära tegele nendega, keda ei tunne), lisaks teisigi ägedaid lugusid. Ehk siis ulmekirjanduse klassika ühes teoses, mis võiks (või õigemini peaks) raamatusõbra riiulil olema lootuses, et see haarab järgmist või ülejärgmist põlvkonda ning juhatab tuleviku õigele rajale.