RAAMATUBLOGI: Kõik teed viivad Rooma ehk kas eestlases on itaallast ja itaallases eestlast?

Justin Petrone, „Minu Itaalia. Homme on homme“, Petrone Print, 254 lk.

Justin Petrone, ameeriklasest itaallane, elab Eestis ja mõtiskleb oma esiisade maad külastades selle üle, kui palju Itaaliat omal ajal saapamaalt lahkunud esivanemad endaga märkamatult kaasa võtsid. Eks detektiivlik urgitsemine viib lõpuks ikka iseendani. Kuhu siis veel? Sest me kõik tahame endast lõppude lõpuks aru saada nii palju kui vähegi võimalik.

Üllatab, et autoril puudub Itaalias elamise otsene kogemus. Teisalt krutib lugemishuvi isepärasem lähenemisviis – päritolumaa külastustrettidest pärinevate muljete hilisem lahtiharutamine, mis juhib lugejatki sügavama tunnetuseni. Enamasti kohtub Petrone Itaalias oma Ameerikas elavate vanematega, kes on samuti lennanud rohkearvulist suguvõsa külastama. Veri ajab rähni puu otsa, nagu teame ja näeme.

Reisile järgneb juurdlemine alglätete võimalikest mõjuteguritest oma elus. Olgu selleks itaalialikult väärtustatud pereelu traditsioon, midagi tunnuslikku või igiomast inimloomuses, käitumismustris, rääkimata üleilmakuulsast Itaalia toidust. Tekstile lisab vunki turistiväline eluolu kirjeldus ja autori muhedalt mõnus, kohati melanhooliasse kalduv lihtne väljendusviis.

Lugedes kargavad pähe mitmed küsimused. Näiteks, kui palju võiks olla Eesti väikelinnas elavas itaallasest ameeriklases aga tegelikult eestlaslikku? Ja kui palju on, või võiks meil, eestastel, olla itaallaslikku? Selgub, et mitte vähe. Ilusat eesti keelt kõnelev Petrone eelistab enesestmõistetavalt itaalia kööki, no eestlanegi on selle maa kokakunsti käsile võtnud. Teisalt pooldab Petrone itaallastele omast traditsioonilist perestabiilsust ja eks kuulu püsiv ja tugev perekond ka maarjamaa senistesse ideaalidesse.

Petrone eneseanalüüsis kumab fredjüssilik rahumeelsuse ja tasakaalu otsing, mis sunnib teda ikka ja jälle Itaaliasse kihutama, sest see tundub Eestist sobivama paigana enese mahalaadimiseks. Siin on väljakutse eestimaalaste saavutuskultusele. Kõige edukam, kõige rikkam... Kas selline mõttestamp suudab luua elamisväärsust? Intensiivset saavutusvajadust võiks kohati asendada pigem itaallaslik „homme on homme“ mõtteviis. Õnneks polegi see enam nii võõras ka eestlastele, eriti viimasel ajal neile, kes taipavad aega maha võtta, et end mitte surnuks töötada.