RAAMATUBLOGI: Kaasaegsed Sherlock Holmes ja professor Moriarty

David Lagercrantz, „Memoria“, tõlkinud Kadri Papp, Varrak, 368 lk.

Seni muust kirjutanud ja Lohetätoveeringuga tüdruku sarja jätkanud, kuid viimaks oma krimisarja käsile võtnud David Lagercrantz liigub õiges suunas, kuid pole veel pärale jõudnud. Ta lõi värvika duo – mõistagi naise ja mehe – noore politseiniku Micaela Vargase ning ekstsentrilise psühhoanalüütiku, maailmakuulsa ülekuulamistehnika eksperdi Hans Rekke, kes on suitsiidne ja elab omas maailmas, kuid käivitab neid tasapisi.

Vargase ja Rekke astusid üldsuse ette romaanis „Obscuritas“, mis oli hea, aga mitte pärl. „Memoria“ on väike samm edasi, aga...

Hoiatuseks lugejale... Esimesed poolsada lehekülge on ehk pisut segased ega vii lukku sisse, aga sisse tuleb minna, sest siis saabub selgus ja algab möll. Ajendiks on Claire, surnud ja maha maetud, aga ometi elus. Väidetavalt. Micaela asub asja uurima ja turgutab lõpuks ka Rekke elule. Ainult et Claire on osa loost, kuigi haakub nii mineviku kui olevikuga.

Rekket võiks kirjeldada kui kaasaegset Sherlock Holmesi, kes on nutikamgi veel, nähes seda, mida teised ei näe, tarvitab drooge ja kel on surmavaenlane. Küll mitte kuri professor Moriarty, aga samal tasemel - Gabor, kes oli samavõrd geenius kui Rekke, ent läks teist teed. See, et Gabor kunagi ammu, nooruse, Rekke kassi põlema pani, oli alles algus.

Kõik koondubki Gabori ümber: nii Claire surm või mittesurm, Micaela probleemid oma vägivaldse ja kuritegeliku (kui pehmelt väljenduda) vennaga ning Rekke tütrega, kes sekkub enesele tahtmatult, kuid kellegi tahtel suurde surmamängu.

Kui esmasest segasummast mööda saab, jätkub raamat ägedalt, tempokalt ja etteaimatavalt, ent see on krimkade puhul tavapärane. Üks on tegevus ja möll, mis katkematult käib, kuid teiseks suurepärased ja eripärased persoonid, kes on sündmuste keskel, ja neid tuleb üha juurde. Nagu aimata võib, pole lõpp siiski lõpp, vaid uue raamatu algus. Titaanide heitlus jätkub.