RAAMATUBLOGI: Einsteini lapsik mõte, kuidas oleks ratsutada valguskiirel, viis ilmakuulsa relatiivsusteooriani ja valemini E = mc²
Samuel Graydon, „Einstein ajas ja ruumis. Elulugu 99 osakesena“, tõlkinud Kaido Kangur, Tänapäev, 318 lk.
Albert Einstein on ilmselt, või pigem ilmselgelt kuulsaim teadlane maamunal. Kõik, kes koolis käinud, teavad, et ta lõi relatiivsusteooria ja tema kuulsat valemit E = mc² (energia võrdub mass korda valguse kiirus vaakumis ruudus) teavad ilmselt needki, kel kooliharidust napib, sest sellest on saanud kultusobjekt mida trükitakse särkidele ja maalitakse graffititesse.
Tõenäoliselt on Einstein ka ajaloo kõige targem Homo Sapiens, või vähemalt kahe targema hulgas, sest relatiivsusteooriast sai lisaks temale aru veel üks inimene. Väidetavalt tunnustati astronoom Arthur Eddingtoni, kes viis läbi otsustava vaatluse, leidmaks relatiivsusteooriale kinnitust, et ta on maailmas üks kolmest seda teooriat mõistvast inimesest. Eddington jäänud seepeale pikaks ajaks vait, ta mõelnud, kes peale tema ja Einsteini see kolmas on.
Einsteini elu ja teaduslugu on iseenesest hämmastav. Tal piisas paarist aastast, et jätta jälg igaveseks teaduslukku ja sealt edasi tegeles ta teooriatega, mis lõpuks kuhugi ei viinud. 1905. aasta on märgiline ehk imepärane, annus mirabilis, sest siis avaldas Einstein neli kaasaegse füüsika jaoks kaalukat ja revolutsioonilist teadusartiklit teadusajakirjas Annalen der Physik – fotoefekti, Browni liikumise, erirelatiivsusteooria ja sellest tuleneva valemi E = mc² kohta, mis kohandub nii tuumakatastroofile, päikese elueale ja maailmalõpule.
Eks ta ole... Einstein polnud koolis just teravaim pliiats ning tema teadustööd valmisid siis, kui ta oli Šveitsi patendiametnik... Ehk siis üsna arusaamatu värk... „Mul pole erilisi andeid, olen ainult kirglikult uudishimulik,“ tõdes Einstein ise ja selgitas, et relatiivsusteooria sai alguse kujutelmast, mis tunne on ratsutada valguskiirel. Kui me liigume läbi kõvera ruumi nagu põrnikas kaardunud lehel, siis kuidas me seda märkaksime? Lapselik imetlus ärgitas teda uurima ideid, millega: „...harilik täiskasvanu kunagi oma pead ei vaeva.“
Einstein oligi lapsik nii teaduses kui ka elus, ent mis siis? Ta tegi, nagu öeldakse, oma ära. Ning tema „oma“ on määratult enam, kui meil teistel.
Raamatu lisapealkiri küsimusi ei tekita, et ehk miks Einsteini elulugu 99 osakesena. Sest einsteinium on keemiline element järjekorranumbriga 99, kusjuures äärmiselt radioaktiivne.
Just Einsteini elu jagamine 99 peatükki teeb teosest laheda. Autor ise ütleb nii: „“Einstein ajas ja ruumis“ jutustab 99 unustamatut lugu mehest, kes defineeris ümber selle, mismoodi me näeme universumit ja enda kohta selles – alates tema kadunud tütrest kuni natside eest põgenemiseni, armastuskirjadest kuni ebatõenäoliste leiutisteni, kurvameelse papagoi Bibo lõbustamiseks räägitud anekdootidest kuni Iisraeli presidendiameti pakkumise tagasi lükkamiseni, teadust muutnud avastuste ja mõtteeksperimentide kaudu.“
