Gardner ei kaldu liinist kõrvale ja see on tore, sest lugeja teab alati, mida ta saab. Ning kui ollakse juba Gardneri või õigemini peateleaste advokaat Perry Masoni, tema sekretäri või pigem partneri Della Streeti ning eradetektiivist abilise Paul Drake’i küüsi langetud siis tahetakse veel ja veel samasuguseid stoorisid. Ju need panevad tulvama dopamiini ja muu keemia või mis need õnnehormoonid olidki...

Ka lugude narratiiv on muutumatu: veetlev naisterahvas saabub Masoni kontorisse (tavaliselt ebasobival ajal), pälvib advokaadi tähelepanu, on isepäine, ei räägi ära täit tõde, jääb hammasrataste vahele süüdistatuna kuriteos, kehvemal juhul terendab surmanuhtlus... Ühel hetkel satub Masongi hätta ning paistab, et temalt abi palunud neidisega ongi lõpp, prokurör Hamilton Burger hõõrub juba käsi, et nüüd on igivana vastane lõpuks alistatud, aga tühjagi.

Seekord toob avarii tõttu voodisse aheldatud naisterahva põetaja Masonile kahtlased tabletid mida ta hoolealusele tema abikaasa nõudmisel pidi sisse andma ja teatab, et eeldab mürgitamist. Paraku on tablett pelgalt aspiriin. Lugu läheb ärevaks, kui põetajat süüdistatakse varguses, põetatav sureb ning Masonil puuduvad kliendi kaitsmiseks justkui võimalused. Ehk siis kõik on nii, nagu peab kuni lõpuni välja.