RAAMATUBLOGI: Sektid on saatanast

Camilla Läckberg ja Henrik Fexeus, „Sekt“, tõlkinud Aive Lauriste, Pegasus, 552 lk.

Läks aega, enne kui poole telliskivi paksune sekt lõpuks lugemislauale jõudis. Miks? Sest romaan on liialt mahukas. Enam kui pooletuhande lehekülje läbimine võtab kolm-neli päeva, ent samas ootab virn kõhnemaid raamatuid lugemist. Nii tuligi otsida ajavälpa, mil „Sekt“ ette võtta.

Õigupoolest pole palju (krimi)kirjanikke, kellel peaks olema õigus avaldada 400+ leheküljelisi teoseid. Camilla Läckberg ja Henrik Fexeus nende sekka veel ei kuulu, ent samas nende stiili ja raamatu ülesehitust arvestades vähemaga hakkama saada on keeruline.

Läckberg kogus kuulsust ja on ka Eestis üsna populaarne oma Fjällbacka krimilugudega, kus kuritöö ja selle lahendamise kõrval kõrval pööratakse suurt tähelepanu inimeste – eelkõige politseinike – omavahelistele suhetele, mis täidavad märkimisväärse osa raamatust. Nii on ka Läckbergi uue, mentalisti sarja puhul, kuid suhtedraama pikitakse lukku veidi väiksemas mahus. Kas see on hea või halb, otsustagu lugeja.

Fexeus, muide, pole kirjanik, vaid Rootsi tuntuim mentalist, mistap on selge, miks suhtedraamad raamatusse jõudsid – see on Läckbergi stiil. Fexeus haldab teist peategelast, kuid mitte täielikult, sest temagi eraelu saab avali rebitud.

Niisiis lahendavad raamatus „Sekt“, mis on järg (aga iseseisev, mitte tihedalt seotud) teosele „Lõks“, kus tegutseb kummaline paar: Stockholmi politseiinspektor Mina Dabiri ja praktiseeriv ehk etendusi andev inimmeele, kehakeele¬ ja maagiaekspert Vincent Walder. Olgu siinkohal öeldud, et mentalist on ekspert, kes kasutab rafineeritud oskusi ja tehnikaid, et saavutada soovitud illusioon; ta loeb kehakeelt, silmavaadet ja kõike muud ning vastavalt kogemustele teeb järeldusi; kusjuures mentalist hüpnotiseerib vajadusel inimesi ja manipuleerib nende meeltega.

Mõistagi ei soovi hulk politseirahvast midagi kuulda kellestki uhuu-mehest, ent kui Vincent annab konkreetselt niidiotsi kätte ja lahendab ära nii mõnegi mõistatuse, tuleb temaga leppida, sest aeg sunnib takka.

Aga aega on Minal ja Vincentil vähe, sest lapsed kaovad. Neid meelitatakse või viiakse jõuga autosse ning kolme päeva pärast ilmuvad nad välja juba teise ilma lahkununa.

Õigupoolest saab Mina enda kätte esimese juhtumi ja alles siis selgub, et lapserööve on olnud veelgi. Aeg sunnib takka, sest arvata võib, et õudusunenäod jätkuvad. Appi tuleb kutsuda Vincent, kes leiab ühtäkki seose, mis ühendab kõiki kadumisjuhtumeid, ainult et ühe kõrvalekaldega, kui just kindlas paigas ei leita lapse surnukeha, mida ei tohiks seal olla. Paraku kahetsusväärselt on.

Kild-killu haaval hakkavad pusletükid paika loksuma ning ühtäkki selgub, et ohus on...

Raamatu pealkiri annab teada, kes on kurjategija – sekt. Aga milline? Millise ideoloogiaga? Kes sinna kuuluvad? Mis on nende eesmärk? Kes on sekti juht? Ja miks lapsi tapetakse?

Kui EKSS (Eesti keele seletav sõnaraamat) annab sekti kohta ebamäärast teavet, siis äkki tuleks minna üle Wikipediale, mis ütleb: „Sekt ehk usulahk on usuline rühmitus, mis vastandab end kõigile teistele ja allub rangele ainujuhtimisele . Sekt võib üheaegselt tähistada lihtsustatud usulist, filosoofilist või poliitilist ideoloogiat, kui ka seda ideoloogiat järgivat inimeste ühendust.“

Kui raamatu alguse suhterägastikust läbi murda ja seal orienteeruma õppida, siis läheb edasine märksa sujuvamaks ning lõpuks saab öelda, et „Sekt“ on täiesti tõhus, lahe ja loetav krimka.