RAAMATUBLOGI: Võimas vaade kunstimaalilma räpastesse telgitagustesse ja Iisraeli luure ehk Mossadi sisemusse
Daniel Silva, „Kollektsionäär“, tõlkinud Matti Piirimaa, Sinisukk, 408 lk.
Esiteks. Kes pole Daniel Silva loomingu ja tema peategelase, Iisraeli salaluure endise juhi ja eriüksuslase, kuid samas kunstirestaureerija ja ka võltsija Gabriel Alloni lugudega kursis, võiks võtta alustuseks just tema viimase romaani „Kollektsionäär“. Raamat avab kenasti nii Alloni hinge ja olemuse kui ka tema oleviku ehk elu Veneetsias koos armastatud abikaasa ja kahe lapsega.
Teiseks. „Kollektsionäär“ viib kenade ja häirimatute käikudega lugeja minevikku, selgitades Alloni teekonda tänaseni. Neile, kes on lugenud Silva varasemaid raamatuid, saab osaks meenutus ja ilmselt ka tõdemus, et ühel hetkel tuleks taaskord ette võtta ka varasemad Alloni lood.
Kolmandaks. Üllatava avameelusega kirjutatakse lahti, kuidas tegutseb Iisraeli luure ehk Mossad ning millised vahendid on neil ja ilmselt ka teistel suurtel luurevõrkudel kasutada. Ehk siis märkamata ei jää miskit ja end varjata pole võimalik.
Neljandaks. Raamat viib lugeja kunstimaailma pahupoolele, kirjeldades, kuidas ja miks erakordsed maalid kaovad ning mispärast on friigid valmis neid hankima teades, et ei saa iial hindamatuid väärtusi teistele eksponeerida.
Viiendaks. Silva kirjutab lühidalt, kuid lahedalt lahti Hollandi kuldaja kunstniku Johannes Vermeeri elu ning tõepärane on ka sajandi suurim kunstirööv 1990. aastal Isabella Stewart Gardneri muuseumist, kust kadus 13 maali, nende seas ka Vermeeri „Kontsert“, mida peetakse kalleimaks varastatud kunstiväärtuseks.
Kuuendaks. Tõepärane on ka LAV-i tuumarelva programm, mis ühel hetkel lõpetati. Aga kas... Seda lugege juba raamatust.
Seitsmendaks. Reaalne on raamatus seegi, et Venemaa peab sõda Ukraina vastu ning monarh Vladimir Putin on ähvardanud kasutada tuumarelva. Ja oleks kasutanudki, kui mitte...
Kaheksandaks. Silva on kirjutanud raamatusse ühe viimaste aegade ägedaima persooni – niivõrd-kuivõrd eetilise kleptomaanist supervarga Ingridi, kes tegutseb mõlemal poolel.
Üheksandaks. Eelnevat kokku pannes kujuneb suurejooneline romaan, kus restauraator Allon kistakse röövitud kunstiteoseid otsides üleilmsesse afääri. Käestpandamatu, võiks raamatu kohta öelda.
Kümnendaks. Seekord, tõsi, läheb autor pisut üle võlli ehk teeb Alloni loo liiga jamesbondilikuks. Aga see ei häiri, sest lugu on suurepäraselt kokku pandud ja kirjutatud. Need, kes on Alloni eelnevate saagadega kursis, suhtuvad kohati liiga globaalseks mölluks kiskuvasse teosesse tundega: võib ka nii.
Üheteistkümnendaks. Õndsad on need, kel on olemas või on lugenud kõiki maakeeles ilmunud Silva raamatuid, mis kuuluvad vähimagi kahtluseta põnevuskirjanduse kuldsarja.
Kaheteistkümnendaks. Silva raamatuid on maakeeles saadaval (kui on, sest esimest kaheksat ei leia antikvariaatideski) kõigest kümme, kuigi kirjutatud on neid 23. Mida teha? Alustada otsast peale, et kõik need Eesti lugejani jõuaks? Kahtlemata, sest veelkord: Silva ja tema Alloni lood on pärlid.
