Kaido Keerma: Isamaa otsib tähelepanu ja puhub end suuremaks, surudes lauda teemasid, mis ei ole kuidagi Tallinna pädevuses
(113)
Tallinna koalitsiooniläbirääkimised on jõudnud lõpusirgele, jäänud on veel mõned väiksema poliitilise tähtsusega tehnilised küsimused, aga ka üks suur küsimärk: Isamaa poolt kõneluste lauda toodud kolmandate riikide kodanike (või ka Vene ja Valgevene kui agressorriikide kodanike) valimisõigus kohalikel valimistel.
Isamaa soov iseenesest on arusaadav. Ka meie andmetel toetab selge enamus Eesti kodanikke Vene kodanike valimisõiguse piiramist kohalikel valimistel. See on väga lihtsasti arusaadav ja inimlik hoiak, et praegusel ajal keegi, kes läheb valib Vene saatkonnas Venemaa presidendiks Putini, ei saaks Eesti kohalikel valimistel hääleõigusega osaleda.
Samas on selge, et tagaukse kaudu väga suure riigiõigusliku kaaluga põhiseadust puudutava küsimuse kauplemisobjektina kasutamine kohaliku võimu jagamisel on ebasobiv ja nii sai Isamaa ka üsna üksmeelse avaliku kriitika osaliseks (“Rääkides Tallinna võimukõnelustest, kus tehakse kokkuleppeid, mis ei ole kohaliku võimu pädevuses, ütles õiguskantsler, et kõik valijaskonnaga manipuleerimised kipuvad kätte maksma” või „Sotsid jätkavad Vene kodanikelt valimisõiguse võtmise torpedeerimist“). Isamaa tegeleb tähelepanuotsimisega ja püüab end puhuda riigis opositsioonis olles suuremaks, surudes lauda teemasid, mis ei ole kuidagi Tallinna linna pädevuses. Lisaks loodavad nad lüüa kiilu riigi koalitsiooni vahele – Eestis otsustavad valitsused asju konsensuslikult ja tänane valitsus leppis kokku (punkt 23), et püüab leida viisi Vene-Valgevene kodanike valimisõiguse peatamiseks ilma põhiseadust muutmata.
Õiguslikult poolelt on oluline märkida, et seda küsimust on võimalik lahendada mitmel viisil, mis ei ole võrdselt selged ega samade sisuliste tulemustega. Põhiseaduse muutmine on kindlasti selgem viis valimisõigust muuta kui püüda seda teha kohaliku omavalitsuse valimise seaduses, kuigi põhiseaduse sõnastus, millega täpsem valimiskord valimisseadusele jäetakse, ka sellist lähenemist formaalselt võimaldab. Riigiõiguse asjatundjatel on siin erinevad seisukohad – Rait Maruste usub, et valimisõiguse piiramine on tehtav põhiseadust muutmata, samas usuvad nii president kui õiguskantsler, et ei ole.
Eri lahendustel on ka sisuliselt erinevad tagajärjed. On ju vahe, kas valimisõigus peatatakse ajutiselt “sõja ajaks” või lõpetatakse lõplikult; samuti, kas me räägime “agressorriikide” (kes ja kus need nimetab ja millises otsustuskorras? kas see hakkab poliitilises tõmbetuules valitsuste vahetustega lehvima?), Vene-Valgevene või kõigist kolmandate riikide kodanikest (EL kodanikud saavad küll nagunii kõigis EL riikides elades kohalikel valimistel osaleda EL alusaktide järgi).
Õiguslikult kõige selgem tundub asendada “püsielanik” põhiseaduses “kodanikuga“ – see on nähtavasti ka see ettepanek, mida Isamaa teha tahaks – aga nii piiravaks muutuseks on võimalikest variantidest kõige raskem sisulisi põhjendusi leida. Mingil kujul saavad kohalikel valimistel hääleõigusega osaleda (mõnes kohas ka kandideerida) püsielanikud 60% Euroopa Liidu riikides, Eesti ei ole siin erand. Iseenesest on see ju ilus liberaalne põhimõte, et kohalikud elanikud saavad kohalikus elus osaleda, sõltumata oma kodakondsusest.
Kui rääkida siinsete muust rahvusest inimeste hoiakutest, integreeritusest, meelsusest, julgeolekuargumendist ja ka otseselt Ukraina toetamisest, saab välja tuua kuu aega tagasi avaldatud juba kaheksanda Eesti ühiskonna lõimumismonitooringu, mille lehekülgedelt võib leida uuesti ja uuesti võibolla isegi ootamatuid hinnanguid, näiteks:
“Kodakondsuse olulisus lõimumise kriteeriumina on langenud suhteliselt tagasihoidlikule kohale – kodanikud on sageli hoopis kriitilisemad kui muu kodakondsusega Eesti püsielanikud“ (lk 21);
Venemaaga seotuna tunneb end üha väiksem osa venekeelsetest elanikest ja siin on ilmsed Ukraina sõja mõjud (lk 24);
“Eestlastest Eesti Vabariigi kodanike seas on kõrged (3–5) riigikaitseindeksi väärtused pea kahel kolmandikul (63%). Venemaa kodanike rühm jaguneb pooleks, tugevama riigikaitseindeksiga vastajaid on 49%. Suured osakaalud kõrge riigikaitseindeksiga inimesi on mõne teise riigi kodakondsusega vastajate seas (Ukraina, Valgevene, Soome, Läti jm) – 82%” (lk 26);
“Seega ei ilmne monitooringu andmetest selget seost kodakondsuse ja lojaalsuse vahel” (ibid).
Avanev pilt näitab veenvalt, et vähemalt selle uuringu järgi on nii siinsete muude riikide kodanikest kui isegi Venemaa kodanikest püsielanike Eesti ühiskonda integreeritus, lojaalsus Eesti riigile, kaitsetahe kõrgem, ja kohati oluliselt kõrgem, kui siinsetel Eesti kodakondsusega muust rahvusest inimestel. Üle ega ümber ei saa ka sellest, et Eesti riik ei luba topeltkodakondsust, mis tähendab, et need Vene ja Valgevene kodanikud, kes praegu üritavad Eesti kodakondseks saada, peavad lisaks keelenõuete täitmisele ja põhiseaduse eksami sooritusele loobuma ka oma praegusest kodakondsusest.
Juba mõnda aega räägitakse, et Vene kodakondusest loobumine on muutunud keeruliseks ja ajuti ka võimatuks (vt nt „Kersti Kaljulaid: kui üdini eestimeelne Vene kodanik soovib Eesti kodakondsuse saamiseks loobuda Vene omast, siis peab ta minema Venemaale. Aga ta ei julge. Mida teha?“, hiljuti käsitles seda teemat ka ERR). Osadel juhtudel nõuab see Venemaale reisimist, millest Eesti riik soovitab tungivalt hoiduda kõigil siinsetel elanikel. Osadel neist võib tekkida olukord, kus Vene pool neid enam üle piiri Eestisse tagasi ei lasegi.
Uuring osutab ka tugevale korrelatsioonile meelsuse, kaitsetahte ja ühiskonnaellu kaasatuse vahel. Korrelatsioon ei ole muidugi kausatsioon, aga seda suudab küll ainult erakordselt võimekas poliitik sirge näoga väita, et valimisõiguse äravõtmisega saab inimesi veelgi paremini Eesti ellu kaasata. Nii võib juhtuda, et kohalike muust rahvusest inimeste hääl muutub valimistel hoopis vähem Eesti-sõbralikuks kui praegu. Küllap on selle teema kõvasti üles võtmine hetkel ka Keskerakonna huvides, kel muidu võib olla raske oma valijaid kahe kuu pärast toimuvatel Euroopa Parlamendi valimistel välja saada, aga selle teema jõulisel surumisel on neil end veel lihtsam ainsa kohaliku vene rahvusest inimese kaitsjana välja mängida.
Valijate seisukohast on kõigil küsimustel üks pool veel peale selle, et inimesed neis mingit seisukohta omavad – see, kui tähtsad need nende jaoks isiklikult on. Eelmiste riigikogu valimiste eel testisime sedasama teemat hulga teiste küsimuste vastu, mis mingil viisil riigikogu valimistel kaalul olid ja see on nii Eesti kodanike seas tervikuna kui ka Isamaa toonaste valijate seas (kes olid sealhulgas märksa selgemalt ühes ideoloogilises servas kui tänane Isamaa toetaja – 2/3 neist on ju täna uued) prioriteetsuselt kõige tagumises otsas, jäädes alla pea kõigile teistele teemadele, mille olulisust vastajad said hinnata:
Raske on uskuda, et aasta ajaga oleks see küsimus omandanud valijate silmis sellise “poliitilise erikaalu”, mida Reinsalu sellele omistab, et see oleks nüüd tõusnud kordades tähtsamaks kui aasta tagasi ja jõudnud muude oluliste teemade kannule. Isamaa on vaatamata oma kõrgele üleriiklikule toetusele Tallinnas oluliselt nõrgem kui mujal. Ja ei ole lihtne näha, kuidas õnnestub suure trummitagumise saatel nurjata võimalus murda igikestev Keskerakonna võim Tallinnas ja sellest veel ka võitjana välja tulla.
Niisiis püüab Isamaa kalastada kohalikul tasemel läbirääkimisi pidades asju, mida sel tasandil otsustada ei saa ja vähemalt seni on avalik käsitlus ja meedia erinevatel külgedel siin ka “foul play” hüüdnud. See ei oleks muidugi esimene kord, mil nad puhtalt poliitilise tahte peal ja ilma igasuguse analüüsita suruvad läbi asju, mis on pealtnäha populaarsed ja kõlavad toredalt, aga lähemalt vaadates osutuvad erakordselt halbadeks ideedeks, kui meenutada siin viimasest ajast kasvõi II samba lammutamist, mille üha uued annid end pakkuma jäävadki (oodake ainult, kui esimesed suuremad sambast lahkunute kohordid pensionile jäävad) või elektri universaalteenust, mis hoiab Eesti inflatsiooni naabritest kõrgemal maini, mil see lõpetatakse, olles pakkunud enamiku ajast enamusele inimestele kallimat elektrit, kui börsilt saada oli.
Aga neid näiteid Isamaa väljapressimisetest võib muidugi tooma jäädagi. Seekord tahaks loota, et midagi nii asjakohatut nagu “põhiseaduse muutmine valla kokkuleppesse”, nagu Jürgen Ligi kirjutas, siiski ei panda. On selge, et teema on väga suure riigiõigusliku kaaluga, seda ei tohi menetleda kiirkorras lihtsalt poliitilise punktivõtu nimel ning sel on kindlasti poolt- ja vastuargumente.
Õiguslikult on pilt segane ja on põhimõtteliselt kindel, et isegi kui ükskõik millise loetletud variandiga riigikogus edasi minnakse, riigikohtusse läheb see väga tõenäoliselt ja see ongi normaalne asjade käik – kõigis liberaalse demokraatia printsiipidest lähtuvates riikides on inimestelt õiguste ära võtmine põhjaliku põhiseaduslikkuskontrolli all ja nii peabki olema.
Lugu ilmus esimesena SALK kodulehel.
