Jätkuromaanide suur pluss on see, et peategelaste seltskond liigub ajas aina edasi (või puhuti tagasi, kui on vaja selgitada nende tagapõhja) ning lugeja hakkab tasapisi neile kaasa elama. Nii ka Backmani lugudes, netiajakirjanik Saana saab lõpuks elu niivõrd-kuivõrd korda ning temas suhted kriminaalkomissar Janiga üha kuumenevad. Ent teistegi ühest raamatust teise liikuvad persoonid saavad lugejale tuttavamaks ja sellega ka omasemaks koos nende rõõmude ja muredega.

Eks see tänapäevane krimikirjandus olegi kohati näpuotsatäis suhtedraamasid, mis on pikitud kuriteo ja selle lahendamise vahele. Sellega tuleb leppida ja harjuda, kui lugu just liiga seebiooperiks ei muutu, kus kriminaalne teema tahaplaanile vajub.

Backmanil on õnneks kõik kenasti paigas ja tasakaalus ning miks ei võiks lugeja kõrvalt pisut piiluda, kuidas noored inimesed oma eraelu paika sätivad.

Aga jah, seekord on mängupaigaks Helsingi lähistel paiknev looduserikas Lammassaari, kus elab eraklik meesterahvas, kes, nagu erakutele kombeks, on eripärane ja mõttejõuline. Pole siis ime, et noored kinokooli tudengid tahavad temast filmi vändata. Kõik on kena, kuni üks filmitegijatest leitakse looduskaitsealal koolnuna. Surma põhjus: taimemürgitus. Ja siis kaob teinegi noormees.

Mõistagi asub politsei asja kallale, ent ka Saana ei istu käed rüpes, vaid korjab materjali tõsielulistel krimilugudel põhinevaks podcastiks. Saati on kadunu uues ametis leiba teeniva Saana töökaaslase vend.

Niisiis keset suhete arenemist liiguvad nii Jan kui Saana kuriteole erinevatest nurkadest lähenedes tõe suunas.

Pole midagi öelda, „Kui jäljed kaovad“ on täiesti tõhus krimka ja väärib igati lugemist. Ning Backman pälvib aplausi, esialgu tagasihoidliku, aga ikkagi... Kui ta sama kiirel areneb, kui nüüd, ühest raamatust teise, võib peagi oodata tõelisi mammusid.