RAAMATUBLOGI: Elu mõõdab inimest karmilt ja mitte tasuta... Rännak omaenese elu sügavikku
Gabriel García Márquez, „Augustis kohtume“, tõlkinud Ruth Sepp, Varrak, 111 lk.
Gabriel García Márqueze viimane teos „Augustis kohtume“ on austusavaldus vanameistrile tema sünniaastapäeval. Teos avaldati kõikjal üle maailma samal päeval.
Hinnatud jutuvestja kirjutas lühiromaani juba põdurana ja streikiva mäluga, kus kahtlused kirjutise avaldamiskõlblikkuse pärast närisid hinge. Ometi võime Márqueze fännidena olla õnnelikud, et teos ikkagi ilmus. Pole kahtlust – kanget hinge imenduvat sõnakraami sügavast elutunnetusest jätkub ka viimasesse teosesse.
Millest jutt?
Peategelane on 46-aastane oma meest armastav, igati ontlik ja truu abielunaine Anna Magdalena Bach, kes käib iga aasta augustikuus parvlaevaga ühel saarel, et ema hauale gladioolikimp viia. Ometi tabab kindlameelset ja väärikat abielunaist ühel ööl saarel hotellis ootamatu palavikuline kiresööst ja soov üheks ööks ennastunustavalt anduda juhusuhtele. See on soov hõljuda viivuks ajatus naudingus väljaspool armastust, kannatust ja lunastust, eemal iseendast ja rutiinist. Olla lihtsalt keegi teine, võib-olla iseenda vastand.
Elu karmid mõõdupuud
Siin tekivadki küsimused. Kas on võimalik armastusest või iseendast korraks vargsi, jälgi jätmata, lihtsalt välja hüpata? Kui talutav oleks selline selline ekstreemsus hüppajale endale ja millist lõivu elu selle eest nõuaks? Tervikpildi raamidest välja astumine eeldab karmilt öeldes maksevõimet ehk teisisõnu valmisolekut selleks, mis juhtuda võib. Kas armastuse omal soovil katkestamine annab hiljem võimaluse seda ka omal soovil taastades jätkata, tehes näo, nagu katkestust poleks toimunudki? Need on eksistentsiaalsed küsimused, mida elupööris peategelase sisemusse paiskab. Mil määral on tugevasti juurdunud moraaliga abielunaine valmis avastama end näiteks odava kupüüri eest müüdud naisena? Elu mõõdab karmilt ja sirgelt. Vähese väärtusega rahatähest võib saada hoopis kõrvetav häbiplekk.
Üle piiride oma piiratuses
Lugu on iseenesest ju lihtne, aga loo teeb kangeks justkui tühjast-tähjast käima pandud käärimisprotsess, mis lööb lõpuks kaane pealt, sest jõuliselt vohades ulatub see sügaval põhjas pesitseva elutunnetuseni. Seda pole lihtsalt võimalik märkamata jätta. Vanameister poetab justkui möödaminnes elu mõõdupuid, millest inimene näib sõltuvat kui paratamatusest. Márqueze sõnad toimuva kohta on alati inimlikkusest kantud ja seejuures lihtsad, naise hingeelu leebelt mõistvad. Ei mingit moraliseerimist, pigem hooliv melanhoolia.
Tol aastal saarelt tagasi pöördudes tundus talle, et tal on otsene häbimärk, mida mehed näevad ja mis ei saanud jääda märkamatuks inimesele, kes teda nii väga armastas ja keda tema armastas rohkem kui kedagi teist.
Inimseisund elu teenistuses
Kui lugeda Márqueze viimast lühiromaani sama õhinal kui eelmisi, pettumust pelgamata, tekib peas mõningane tohuvabohu. Kas inimesel siis tõesti tõelist vabadust olla ei saagi? See paneb taas, ikka ja jälle asja üle juurdlema ja paratamatult meenuvad Karl Ristikivi ajatud värsiread:
Ka sisaliku tee kivil jätab jälje, / kuigi me seda ei näe. / Iga mõte, mis tuleb ja läheb, / jääb kuhugi alles.
Väärtkirjanduses kirjapandu ei jää kunagi elu pealispinnale hulpima. Lihtne lugu tungib triviaalsusest läbi, sundides meid märkama sügavamaid seoseid pealtnäha vastandlike elunähtuste vahel. Loetu õpetab meid möödaminnes oma elu ja sisemaailma seoseid tsipakene paremini tundma. See oleks nagu sukeldumine ookeani sügavustesse varjatud aardeid avastama. Kuidas romaani peategelane oma eludilemmad lahendas, seda on võimalik teada saada romaani lugedes.
