RAAMATUBLOGI: „Tapsime Eliase, sest...“

Arnaldur Indridason, „Jäine külm“, tõlkinud Eva Nooni, Eesti Raamat, 286 lk.

Islandi krimiromaan vallutab maailma. Ragnar Jonasson, Eva Björg Aegisdottir, Satu Rämö, Yrsa Sigurdardottir, Lilja Sigurdardottir, Steinar Bragi... Aga esmalt oli Arnaldur Indridason.

Võib öelda, et juba 2002. esimese Põhjamaade parima krimiromaani auhinna Klaasvõtme ja teise kohe otsa võitnud Indridason pani aluse Islandi kõlenoir’le, kus on vähe päikest, aga palju masendust.

Ajapikku on maakeeles ilmunud viis raamatut Indridason esimesest sarjast, kus tegutseb kriminaaluurija Erlendur, kel on, nagu põhjamaistel politseinikel ikka, kanda ränk taak – tema vend kadus, tütrel on narkosõltuvus, poeg elab, kuis juhtub, eksnaisega pole erilist kontakti – ning ainus, mis teda elus hoiab, on töö.

„Jäine külm“ – no mis muud Islandil saab olla – avab pisut Erlenduri minevikku ja suhteid ehk siis see pole pelk mõrvalugu, vaid annab raamatule ka inimlikku mõõdet, olgu, et pisut tumedates toonides. Aga eks selle põhjamaise krimkaga olegi nii, et peategelaste eraelu kaudu saab lugeja nendega justkui hääks tuttavaks, kel on vaade igasse tuppa ja südamesoppi.

Aga on ka krimilugu. Kusjuures karm ja õõvastav – Reykjaviki ühelt mänguväljakult leitakse surnuks pussitatud Aasia päritolu poiss. Mõistagi kerkib kohe üles rahvusküsimus, mis, nagu selgub, on põletav – kas saarel peaksid elama vaid viikingid või on seal koht ka neile, kes pole pikad, sihvakad ja blondid?

Erlenduri kurviline teekond mõrvari leidmiseks käibki läbi eripalgelise Islandi, kus ühed arvavad nii ja teised teistviisi, andes sellega pildi saareriigi, ent samaga ka põhjamaade meelsusest. Kas oleme ühtsed või segame geene?

„Jäine külm“, tuleb tunnistada, rikub krimikirjanduse reegleid, kuid, et põnevus säiliks ei saa öelda millises punktis. Samas on reeglite rikkumine igati kohane ja aktsepteeritav, sest lõpplahendus annab kahetsusväärse sõnumi mitte ainult Islandile, vaid kogu kaasaegsele ühiskonnale, et liigume vääras suunas. „Tapsime Eliase, sest...“.

Üks on selge... Maarahvale peaks olema kättesaadavad kõik Arnaldur Indridasoni teosed, sest neis peitub väärtus. Ja avalda tuleks mitte ainult Erlenduri sari, vaid, nagu öeldud, kõik tema raamatud.