RAAMATUBLOGI: Seitsmeteistmene Lenora tõmbas õele kaela nööri...

Riley Sager, „Ainsana järel“, tõlkinud Eve Laur, Rahva Raamat, 478 lk.

Psühhothrillerite suurmeister ookeani tagant, Riley Sager, näikse olevat siinmail üsnagi soositu, igatahes on maakeeles ilmunud tema viis raamatut seitsmest, loetavad kõik.

Sager on kohati stampides kinni, nagu ilmselt enamus krimikirjanikest, samas ei ole kah. Igatahes siseneb ta igas raamatus uude keskkonda, ehkki olevik on tihedalt seotud minevikuga.

Kirjutada Sager oskab. Ta loob tumeda tausta ja tegelastele tumeda mineviku ning hakkab lugu kerima ettearvatus, kuid samas arvamatus suunas. Heakene küll, tulevikus ei hakka kirjandusteadlased ilmselt Sageri teoseid põhjalikult lahkama, kuid lugejale pakuvad need hääd lõõgastust ja on ses mõttes käestpandamatud, et lähed ikka lõpuni välja, sest huvi selle vastu, milleni kõik välja jõuab, aina kasvab.

Niisiis on Kit McDeere, keerulise minevikuga neidis, eakate hooldaja, kellel eelmises tööpaigas juhtus. Süüdi teda ei mõistetud, kuid uut tööd leida pole lihtne. Mitap on ta sunnitud põetama 71-aastast Lenorat, skandaalset vanadaami, kes tappis noore tüdrukuna oma pere.

---

Seitsmeteistmene Lenora

tõmbas õele kaela nööri

isale ta noaga küttis

emalt kalli elu võttis.

---

Ent Lenora on ohutu, veedab elu ratastoolis ning suudab liigutada vaid vasakut kätt. Ja sellega trükkida kirjutusmasinasse, suheldes Kitiga ja kirjutades oma lugu.

Psühhothrillerite fännid teavad ilmselt, kuidas ja kuhu lugu kerima hakkab, aga nad võivad järgnevaid sündmusi ette aimata vaid osaliselt. Kui raamatu alguses on mängulaual üks seis ja nupud justnagu paigas, siis lõpuks on seis hoopis-hoopis teine ja õigupoolest ei ole see enam isegi see mäng.