RAAMATUBLOGI: Sõda, mis muutis maailma ja Eestit

Antony Beevor, „Venemaa revolutsioon ja kodusõda 1917-1921“, tõlkinud Ivar-Anton Karros, Varrak, 560 lk.

Antony Beevor on kirjutanud hulga võimsaid, õigemini ülivõimsaid ajalooraamatuid – „Stalingrad“, „Berliin 1945“, „Ardennid 1944“, „D-Päev“, kaheosalise II maailmasõja ajaloo – millest piisab, et antud minevikuhetkest põhjalik ülevaade saada. Nüüd võttis briti sõjaajaloolane, söör, muide, ette Venemaa revolutsiooni ja kodusõja.

Kui tunnistada tõde, siis eelkõige paelus selle raamatu juures just Venemaa kodusõda, sest kuulsast oktoobrirevolutsioonist on loetud raamatuid ja raamatuid nii siitpoolt, kui sealtpoolt joont. Et kuidas bolševikud, kes olid tegelikult menševikud ehk mitte enamlased vaid vähemlased, eesotsas geniaalse maniaki Lenininiga, suutsid mängida uskumatuna näiva partii ja muuta (Eestile mõistagi kahjuks, Soomele õnneks) ajalugu. Ent revolutsioonile järgnenud kodusõda on jäänud pisut varju ning teadmiste täiendamine – eriti Beevori põhjalikkuse kaudu – oleks teretulnud.

Paraku oskas Beevor revolutsiooni kenasti lahti kirjutada, viies lugeja justkui sündmuste keskele, kirjeldades toimunult elavalt ning tsitaatide kaudu ning kuigi uut juurde ei saanud, siis teadmised kinnitusid. Hea töö, söör Beevor.

Aga see kodusõda. Iseenesest on kummaline, isegi võimatu, et punane Venemaa suutis end kaitsta igast küljest ründavate jõudude eest. Kuulsusrikas punaarmee ei suutnud pisikest Eestitki vallutada, aga lõpuks hoidis ära turmtule ning muutis seitsmeks kümnendiks maailma ja Nõukogude Liitu kokku kühveldatud inimeste elu masendavaks.

„Valged kaotasid kodusõja eelkõige oma jäiga maailmavaate tõttu, mida iseloomustas nende vastumeelsus kaaluda maareformi, enne, kui selleks oli juba liiga hilja, või tunnustada tsaaririigi rahvaste autonoomiat,“ kirjutab Beevor raamatu lõppsõnas. „Nende tsiviilhaldus oli sedavõrd mannetu, et sellest ei ole isegi mõtet rääkida. Üsnagi märkimisväärsel kombel kaotasid nad sõja üsna samadel põhjustel, mille tõttu pahempoolsed kaotasid Hispaania kodusõja kaks kümnendit hiljem. Hispaanias ei suutnud vabariigi isekeskis purelev antifašistlik liit võita Franco distsiplineeritud ja militaristlikku režiimi. Venemaal ei olnud esseeride ja tagurlike monarhistide vahelistest vastuoludest rebitud liidul kommunistlikku üksmeelse diktatuuri vastu mingitki lootust võita.“

Paraku nii ta läks... Aga raamat on hariv. Ja selles on palju Eestit. Ehk siis ühest küljest Venemaa, kuid samas ka meie ajalugu.