KULTUURIBIIT | Dirigent Henri Christofer Aaviku playlist
Tänase kultuuribiidi muusika valis noor dirigent Henri Christofer Aavik, kelle dirigeerimisel etendub 4.–6. juunini Vanemuise teatri väikeses saalis ooper „Mängime Võluflööti“.
Tänase kultuuribiidi on kokku pannud noor dirigent Henri Christofer Aavik, kes on Euroopas tähelepanu pävinud Jorma Panula nimelise konkursi esimese koha ning Jevgeni Svetlanovi konkursi teise preemia võiduga. Aaviku dirigeerimisel etendub 4.–6. juunini Tartus, Vanemuise teatri väikeses saalis ooper „Mängime Võluflööti“. Lavastuse keskmes on helilooja Wolfgang Amadeus Mozarti suurteos „Võluflööt“, mis on kohandatud spetsiaalselt lastele ja noortele ooperiga tutvuse loomiseks.
Henri Christofer ütleb oma muusikavaliku kohta nii (kuulata saab ka siit):
Brecker Brothers - Some Skunk Funk (live in Barcelona)
Rohkete Grammydega pärjatud legendaarsed vennad Breckerid olid kahtlemata minu teismeliseaastate ühed suuremad muusikalised eeskujud. Selle fantastiliselt funky loo taustal kangastuvad vaid parimad mälestused ajast, kui isegi mõnda aega funk-bändis mängitud sai. Aga mitte ainult — nende meeste võluvalt täpse „ajatajuga“ musitseerimisest jään ilmselt vaimustuma alatiseks.
Hans Rott - Sümfoonia nr 1, 1. osa
Lapsena Neeme Järvi intervjuuvormis raamatuid lugedes märkisin endale üles, et just see sümfoonia pidavat olema „kõige ilusam sümfoonia, mis kunagi kirjutatud“! Tutvusin peagi Gerhard Samueli ja Cincinnati orkestri plaadiga ning kingitusena minu tädi poolt leidis peagi minu juurde tee ka selle loo partituur — pisut kummalisel kombel üks päris esimesi partituure minu riiulis üldse.
(allolevalt YouTube’i lingilt saab järjest kuulata kogu muusikavalikut)
Edgar Meyer & Chris Thile - Why Only One?
Mäletan veel värskelt oma üllatust, kui 10 aastat tagasi selle pigem harjumuspäratu duo ajakirjast Gramophone avastasin — naudin jätkuvalt nende väljapaistvalt nõtket, vaba ja hea dramaturgiaga esitusi.
Richard Strauss - „Rosenüberreichung“ ooperist „Der Rosenkavalier“
Kui saaksin ajas reisida, oleks see legendaarne ooperiõhtu Viinis aastal 1994 Carlos Kleiberi juhatusel kahtlemata üks minu peatuspaikadest — milline puhas ilu, tasakaal, rollitaju…, mäletan selgelt kui aastaid tagasi Saksamaal esimest korda „Roosikavaleri“ õppides sellest stseenist (justnimelt von Otteri ja Bonney’ esituses) korduvalt ja korduvalt vaimustusin… teen seda tänaseni!
Jacob Collier - Little Blue
Collier ei väsi üllatamast oma ideede rohkuse, innovatsiooni ja minu arvates lihtsalt alati väga hea maitsega! Ei jõua ära oodata, mis saab sündima 10, 20, 30 aasta pärast… Sisimas igatsen, et näen teda kunagi ka zappalikult žanripiire ületades sümfooniaorkestrile komponeerimas.
Beethoven - Sümfoonia nr 3 „Eroica“, 1. osa
Lugu ei vaja siinkohal tutvustamist, küll aga võib-olla Jordi Savalli ja tema orkestri minu arvates täiesti erakordne salvestis aastast 1994. Ei saa mainimata jätta, et sama koosseisu esituses kuulsin 7 aasta eest fantastilist Monteverdi „L’Orfeo“ kontsertettekannet — selline mitmekülgsus ja haare saab olla küll vaid suurimate muusikute pärusmaa.
Schumann/Randalu - Ich will meine Seele tauchen
On alati imetlusväärne, kui esitusest jääb kõlama muusiku siiras austus kõige suurepärase vastu, mis on olnud juba enne teda. Lisa siis sellele veel Randalu raugematu leidlikkus, virtuoossus ja ehe muusikunatuur — minu kindel kuulamissoovitus!
Jean-Philippe Rameau - „Air de la Folie“ ooperist „Platée“
Üks igakülgselt võluv ja värvikas tükike Rameau uskumatult rikkalikust loomingust, mida ise viimastel aastatel üha rohkem avastada olen üritanud. Prantsuse soprani Sabine Devieilhe’ tõlgendus ei tohiks külmaks jätta küll ühtegi barokisõpra.
Liisi Koikson - Sind vaid kiidan
Koiksoni üdini isikupärane tämber ja kaunis eesti keele kasutus on mind alati väga köitnud. Kui seda laulu esimest korda kuulsin, ei piisanud mitte ühest korrast — lihtsalt nii hästi õnnestunud tervik! Mis siin salata, paljuski peegelduvad siin ka mõtted ja tunded, mis mindki viimase Eestist eemal elatud 9 aasta jooksul saatnud.
Bach - Singet dem Herrn ein neues Lied, BWV 225: Lobet den Herrn in seinen Taten
Usun, et inimene, kes on kunagi võtnud aja, et süveneda Bachi motettidesse, ei ole peale seda enam seesama inimene. Ja kui võimatult kergelt kõlab see imeline muusika Monteverdi koori esituses Gardineri käe all. Mõistan, kui keegi peab seda salvestist ehk liialt hermeetiliseks, kuid oma täpsuses ja dünaamilises rikkuses on see siiski haruldaselt võluv.
