RAAMATUBLOGI: Kas mõrv saab olla õiglane?

Anne Mette Hancock, „Laibalill“, tõlkinud Kadri Okas, Rahva Raamat, 350 lk.

Anne Mette Hancock on üks viimaste aegade lahedamaid leide põhjamaistest krimiautoritest ja „Laibalill“ üks viimase aja parimatest maakeelde tõlgitud debüütromaanidest. Jäägu see sinnapaika, miks aastal 2017 ilmunud raamat – see võitis muide Taani aasta parima krimka auhinna ja müüs meeletult – alles nüüd Eesti lugejateni jõudis, peaasi, et jõudis.

Nagu kordi varemgi on ajakirjanikud, kes kibelevad paberile panema midagi jäävamat, on võtnud käsile krimiromaani ja peategelasena portreteerinud kui mitte ennast, siis lehemehe või -naise koondkuju. Ei seda tea, kuivõrd peategelane Heloise Kaldan on samaga Hancock, aga hää ajakirjanik on ta küll. Ehk nagu Kaldani kaasteelised tõdevad: ta ei tee tööd elatise teenimiseks, vaid ongi töö ise. Kirglik, hea sulega, nähtamatut ja laiemat pilti nägev ning vajadusel lõpuni minev uuriv ajakirjanik.

Kui võtta raamatust välja õõvastav tuum, oleks nagu muinasjutt, mida on hea, mõnus ja õdus lugeda. Heloise paneb alustuseks ühest poliitafäärist kirjutades küll puusse, kuid rabeleb olukorrast võidukalt välja. Kusjuures tal süveneb allikaga suhe, mida igaüks ihkaks, aga tasapisi, läbi raskuste. Eks muinasjutus ongi nii, et miskit ei tule lihtsalt kätte. Samas on Heloise elu pelgalt välimine ring.

Vahepealse ringi avab Anna Kiel – noore advokaadi, Taani ühe rikkama ja tuntuma ärimehe poja mõrtsukas, kes võtab Heloisega ühendust läbi kirjade, kus peitub varjatud sõnum, mida saaja ei suuda veel mõista. Algab klaperjaht, sest Kiel oma süüd ei varja – poseeris tapaöölgi verisena jälgimiskaamerate ees, aga miks?

Sealtmaalt algab koostöö Heloise ja politseinik Erik Schäferiga – samuti ääretult lahe ja inimlik tüüp – et kolm aastat varjus olnud mõrtsukat tabada.

Paraku ei ole kõik siin ilmas kaugeltki nii lihtne, et noor naisterahvas tuleb ja veristab surnuks ühe mehe justkui niisama. Mida enam sasipundar hargnema hakkab, seda selgemaks saab, et Taanis toimub midagi märksa karmimat, kui üksik tapatöö. Otsustav niidijupp oleks justkui peos, ainult et see on õrn, kipub rebenema.

Ja siis jõuab Heloise tuumani. Ent selleks tuleb tal lahendada enesega seotud saladused ja jõuda ka mineviku tumeda pooleni, mida on üritanud mälestustest kustutada.

Igatahes neli tärni viiest ja veerand veel juurde, isegi pool just selle eest, et peategelane on ajakirjanik. Aga mitte pelgalt seepärast. Ühesõnaga Hancock tuleb lisada vägagi loetavate krimikirjanike nimekirja. Muide, juba on maakeeles olemas ka tema järgmine teos „Armisüda“, aga las see pisut ootab.