RAAMATUBLOGI: Lõige endasse iga korra kohta, kui teda oli väärkoheldud ja vägistatud...

Stefan Ahnhem, „Täiesti teine lugu“, tõlkinud Kadri Okas, Helios, 262 lk.

Teinekord tuleb värskendus kasuks. Stefan Ahnhem vedas krimisarja, kus tegutseb juhtivuurija Fabian Risk, kuueosaliseks ja pani raamatuga „Kirstunael“ punkti. Eks ta oli nii ja naa... Riski lood olid kindlalt üle keskmise, mõnuga loetavad, müüsid hästi, mitu miljonit eksemplari, aga maailma ei vallutanud. Ilmselt seetõttu, et Põhjamaade krimikirjanduses valitseb üleküllus ja massi seast välja paista on keeruline.

„Kirstunaela“ kirjutamise ajal liikusid Ahnhemi mõtted juba mujale, ta rookis käsikirjast välja ühte ja teist, et kõrvale panna ning alustaski uut stoorit, kusjuures üsna kavalalt: ta võttis tegelaste seast välja Riski, kuid jättis ülejäänud seltskonna üsna alles ning seadis peapersooniks Malin Rehnbergi. Tulemus: vägagi värskendav krimka. Tõesti hea, kuigi stiil on jäänud samaks. Lisaks võivad need, kes polnud Riski elu ja tegevusega kursis või ei soovinud poole pealt tema lugudesse sekkuda, alustada justkui nullist. Ja Riski fännid loevad Ahnhemi loomingut niikuinii.

Rootsis aga toimub nii mõndagi. Ja mitte ainult Rootsis. Alustuseks minnakse aastasse 2012, kui mere põhjast välja tõstetud autos leitakse Taani kaitsepolitsei juhi surnukeha, kõrvalistmel tundmatu neidis. Ja siis, juba tänapäeval, mõrvatakse jõhkralt tuntud blogija.

Samal ajal teeb üks naisterahvas noaotsaga kehasse lõikeid. „Ring iga korra kohta, kui teda oli väärkoheldud ja vägistatud. Kriips iga kaasõe ja -venna kohta, kes kukkus üle parda või kes andis hapnikupuuduse tõttu alla. Kakskümmend kaks märki oli ta jõudnud teha, enne kui pärale jõudis. Neli kaart. Viis ringi. Kolmteist kriipsu. Ta oli neid teinud enda pärast. Et mitte kunagi unustada. Et kõik need, kes edaspidi teda vägistavad, ei saaks silmi kinni pigistada.“

Eks ta olegi täiesti teine lugu, aga samas ka piisavalt ahnhemilik, lahates või õigemini esile tuues heaoluühiskonna varju jäävat tumedat poolt. Sest selge, et mingist suvalisest, olgugi et maniakaalsest mõrvast ei hakka Ahnhem kirjutama.

Ja Malin on suurepärane peategelane. Nutikas, äge, mõistlik, suudab oma ideid ülemustele peale suruda, kohati ekslik (aga kes meist pole), eraeluga kimpus... Ühesõnaga üsna täiuslik nordic noir politseinik.

Raamat on hea, neli ja pool tärni viiest. Kas parem kui Fabian Riski saagad? Näis. Aga potentsiaali on. Igatahes pole see üks keskpärastest Põhjamaadest tulvavatest krimkadest, vaid tublisti tugevam.