RAAMATUBLOGI: Kogu inimlikkus selle ebainimlikkuses...

Alissa Bastian, „Kaasautor“, tõlkinud Veronika Einberg, Varrak, 312 lk.

Kuigi siin-seal kirjutatakse, et Alissa Bastian on Eestis elav krimikirjanik ja „Kaasautor“ on tema debüütromaan, siis Venemaa netiallikad seda ei kinnita. Räägivad hoopis, et Bastian töötab Peterburis, on teeninud 2020. aastal tiitli „Õuduste meister“ ning avaldanud enne „Kaasautorit“ juba viis krimiromaani. Mine võta kinni... Ent samas pole tähtsust eelneval, vaid just sel raamatul, mis on, kui Paunvere poisse tsiteerida, siis õige tõhus tükk.

Bastian toob välja kogu inimlikkuse selle ebainimlikkuses.

Otto on enda arvates kirjanik, kuid ei suuda leppida, et rivaal korjab aina preemiaid ja raha, kuid tema raamatud ei müü. Sest neis puudub säde ja sära. Samas tahaks kuulsust ja rikkust ja kadedusepisiku endast välja...

Paljud meist oleks valmis ihaldatu eest loovutama kolm tilka verd ja sellega ka hinge? Andke ainult võimalus! Ottole antakse. Tallinna hoiab hirmu all sarimõrvar. Hüüdnimega Absorbent. Kes võtab ühendust Ottoga ning pakub koostööd: kirjuta minust raamat.

Inimlik oleks olla abiks ja mõrvar kätte saada. Ent siin tekivad probleemid. Samas... Kas soov luua midagi võimast, mis müüks ja müüks ja müüks on ebainimlik? Ja nii saabki Ottost täie teadlikkuse juures sarimõrvari kaasautor. Kusjuures kaasautorlust saab võtta kaheti – üks on temast kirjutatud raamat, kuid teisalt... Ühel hetkel ei saa Otto isegi aru, kas ta on kaasautor, kaasosaline või (tulevane) ohver.

„Kaasautor“ pendeldab kolme punkti vahel – oma lood on jutustada nii tapetutel, tapjal kui kaasautoril. Kusjuures peagi selgub, mis sunnib mõrvarit just neid inimesi teise ilma saatma – sest nad loevad halbu raamatuid, Absorbendi arvates mõistagi.

On see nii või mitte, kuid meie tuleviku määrab lapsepõlv, kui uskuda Ottot ja tema klienti. Kui minevikus domineerib pimedus ja õudus, siis kas on võimalik sealt liikuda helgusse ja rõõmu? Kas enesest peituvat tumedust saab kontrollida või määrab see kogu edasise elu? Mis on hirmutavam, kas kirjutada sarimõrvarist raamatut või vaadata enda hinge varjatud soppidesse?

Lõpetuseks teadmine: tapmiseks pole motiivi vaja.