Johhaidii! Eesti 200, mis teil ometi arus on?

Eesti 200 tegemised jätavad kõrvalt vaadates juba mõnda aega veidra mulje, aga Züleyxa Izmailova väljaviskamine erakonnast ehmatas ära isegi partei enda liikmed. On kindel, et tüli jätkub kauemaks ja see hävitab Eesti 200 viimasegi šansi europarlamendi valimistel mandaat võtta.

Izmailova väljaviskamine näeb äärmiselt inetu välja – hoolimata sellest, missugune võis tema käitumine erakonna sisemises vaates paista. Väljaviskamise otsus näitab Eesti 200 ebademokraatliku parteina, milles ei ole kohta eriarvamustele. Halvemat ajastust skandaalseks väljaviskamiseks kui vahetult enne europarlamendi valimisi on ühel erakonnal raske valida, sest puhkenud skandaal tuletab meelde kõik vanemad sisetülid (jälle, mõeldakse, juba jälle nad kisklevad!) ning eeldatavasti hakkab otsusega rahulolematute erakonnaliikmete arvamusi ja toimunu üksikasju alles välja tulema. Liisa Pakosta kirja saab juba Delfist lugeda. Haridus- ja teadusministri nõunik Daniel Kõiv on X-is tunnistanud, et erakond oma omadega täitsa p...s. Tal on kurb näha, kuidas erakond endale jalga tulistab (vt PM).

Kuigi Eesti 200 on valitsuserakond, näib tema viimase aja rübelemiste põhjus olevat see, et neil on mure tõsiseltvõetavuse pärast. Ei erakonna reiting ega perspektiiv lähenevatel valimistel anna põhjust enesega rahuloluks. Esimehevahetused ei ole parteile kasuks tulnud. Juba see, mismoodi Lauri Hussar 2020 Kristina Kallase välja vahetas, ei jätnud head muljet. Paljud peavad Eesti 200 esimest juhti Kristina Kallast siiamaani Eesti 200 säravaimaks liidriks ja liikmeks ning kuigi Kallas on haridusministrina pidanud pidevalt lahendama raskeid probleeme, on ta suutnud säilitada oma mainet haritud ja intelligentse inimesena, kelle poliitiline närv on aastate jooksul karastanud, inimlikke kvaliteete ja head suhtlemisoskust varju jätmata. Ajakirjanikutaustaga Lauri Hussari kohta kahjuks sama öelda ei saa, samuti mitte Hussari taandumise järel ohjad enda kätte haaranud Margus Tsahkna kohta.

Tõmbasid endale ise vee peale

Võiks pidada hämmastavaks, et reklaamiguru Marek Reinaasa kogemusi arvestades astus erakond europarlamendi kampaania reklaamidega nii sopasesse ämbrisse. Estoni Kohver rääkis, kuidas Eesti 200 omad küsisid 5Miinuselt ja Puuluubilt luba Eurovisioonil kuulsaks saanud Veissoni tantsu esitamise luba oma reklaamis, aga ei saanud seda. „Ma ei andnud meie loo rüvetamiseks luba,“ ütles Kohver – aga Eesti 200 kasutas seda ikkagi. Samuti tekkis sellesama reklaami pärast konflikt EBU-ga. Kuigi see leidis lahenduse, jäi Eesti 200 käitumisest ikkagi halb mulje.

„Johhaidii“ valimine eurovalimiste kampaania sloganiks on aegade suurimaid ebaõnnestumisi. Irvhambad asusid selle kallal kohemaid keelt teritama, sest ei pea olema filoloogilise kõrgharidusega selleks, et teada: johhaidii esimene ja domineeriv tähendus on pahameele või nördimuse, ebameeldiva imestuse väljendamine. Iseendale niimoodi vett peale tõmmata on täiesti uus tase ebaõnnestunud reklaamide ajaloos.

Tsahkna küüniline käitumine

Omaette klassi moodustavad erakonna esimehe Margus Tsahkna viimase aja tegemised. Mäletatavasti vedas Tsahkna välisministrina hiljuti India-visiidile kaasa noorukese suunamudija, kes sai ennast korraks tunda nagu minister, näidata oma jälgijatele, kuidas üks välisvisiit käib ja tutvustada Tsahkna persooni. Välisministeerium tasus suunamudija kulud ümmarguselt 3000 euro ulatuses. Noore inimese poliitilise kogenematuse ärakasutamine jättis ülimalt halva, küünilise mulje ning erakondade rahastamise järelevalve komisjoni otsus kohustada Tsahknat see raha omast taskust tagasi maksma oli äärmiselt teretulnud.

Järgmiseks käis Tsahkna Gruusia valitsuse kutsel Gruusias, kus osales valitsusvastasel meeleavaldusel. Eesti ajakirjanduses ilmunud pildid pidid looma Tsahknast Gruusia vabaduse ja demokraatia eest seisva vabadusvõitleja ettekujutuse, kuid paraku jäi hoopiski ühemõtteline mulje, et Tsahkna teeb endale isiklikku kampaaniat. On äärmiselt küsitav, kas Eesti ministril on õigust sekkuda Gruusia asjadesse niisugusel viisil, nagu ta seda tegi. Kujutagem ette, kui mõne teise riigi minister Eestis niimoodi käituks. Eesti ajakirjanduses ilmunud reaktsioonid peale Oleg Ossinovski oma olid üllatavalt vaoshoitud, viidates, et Tsahkna seisis justkui õige asja eest. Paraku on selles raske näha midagi muud kui isiklikku profiidilõikamist ja küünilist oma positsioonist tulenevate võimaluste ärakasutamist.

Izmailova väljaviskamine näitab erakonda taas erakordselt rumalas valguses. On raske aru saada, mis kohaga Eesti 200-s mõeldakse või kas seda üldse tehakse. Ootuspäraselt hakkab peale reitingu languse ja avaliku tõsiseltvõetavuse kahanemise nüüd taas uue hooga nõrgenema ka Eesti 200 positsioon valitsuses, kus see partei on niigi olnud sabaslohiseja rollis. Mille üle säärastega üleüldse läbi rääkida? Kes niisugust erakonda veel tõsiselt võtta saab?