Kadi Raal: miks mõistame hukka Venemaa rünnaku Ukrainas, aga ei tee märkamagi õudusi Gazas?

Meie välispoliitiline silmakirjalikkus on mulle pinnuks silmas

Ma ei saa eales silme eest neid pilte, mis tehti pärast Butša vabastamist, ega fotosid, mis talletasid Mariupoli sünnitusmaja pommitamise. Täpselt samamoodi ei unune mul fotoajakirjanik Motaz Azaiza kaadrid Gaza lastest, kelle ajud välja voolavad või kes on lömastatud oma kodu varemete all. Video kogu oma pere kaotanud väikese poisi viimastest korisevatest hingetõmmetest või nälginud beebidest.

Need on nii võikad jäädvustused, et mõneti tundub mulle mõistusevastane, et need pärinevad 21. sajandist. Sellest veel keerulisem on aktsepteerida, et mõlemale koledusele leidub maailma eri nurkades takkakiitjaid. Ometigi peaksime ju elama reeglitele tuginevas maailmas, mis tõmbab sellistele sõgedustele pidurit.