RAAMATUBLOGI: Viljandi kõva käe krimka ehk Paul Johnson ja särtsakas Eva ehk Kiileri looming tuleb maailma paisata!
Gert Kiiler, „Saatus koosneb juhustest“, Postimees kirjastus, 310 lk.
Nüüd, kui Gert Kiiler sai valmis järje Viljandi krimka esimesele osale „Eranuhke ei armasta keegi“, on sulaselge, et ta peab astuma rahvusvahelisele areenile. Kes peaks Kiilerit maailmale müüma... Aga müüa tuleb, sest...
1. Kiileri krimilood on küll ugrilikud, kuid mitte liialt. Eestlastele lähevad need kahtlemata peale, sest tegevus toimub kuuekümnendate Viljandis ja pööratud ajaloos, kus Eestis pole nõukogude okupatsiooni, vaid vabadus. Võõramaistele lugejatele tuleks teha pisut kohendusi, kuid mitte ülemäära. Neil poleks tähtsust, kus sündmused toimuvad, aitab, et kuuekümnendatel.
Hakan Nesser paigutas ilmakuulsa legendaarse politseikomissari Van Veetereni olematusse linna Maardami, mis asus kuskil Euroopas ja omas Hollandi, Saksamaa ja Rootsi mõjusid. Seega Viljandi sobib täiega. Ning Ameerikast koju naasnud eradetektiiv Paul Johnsoni ning tema särtsaka sekretäri Eva on just need, kes publikule peale lähevad.
2. Millegipärast on niinimetatud kõva käe krimka (inglise keeli Hard Boil) maailmast, aga eelkõige Euroopast kadunud. Ometi tahab krimkafänn aeg-ajalt lugeda lugu, kus mehed on mehed, saavad teinekord lõuga, kuid annavad topelt tagasi (a la Jack Reacher, Philip Marlowe, V. I. Warshawski, Sam Spade), aga mitte liialt tihti, vaid siis kui vaja. Seegi on Kiileri puhul väärtus, et ta loob küll vägivalda, ent mitte liialt. Seega nišš on olemas ja miks ei võiks Kiiler seda täita?
3. Kiileri lood on head, kirjutet täpses ja kõrvalekaldumatus krimiromaani klassikalises stiilis. On tasane, kuid pinget küttev algus, mitte liiga tormiline areng, et lugeja saaks seda rahulikult nautida ning ootamatu lõpp. Unustage autori nimi ja võtke krimkat kui krimklat, ilma nii-öelda koduvileta, et oma mees kirjutas... No on ikka täiega äge.
4. Võiks arvata, et tegu on poliitkorrektsusega, kui autor asetab peategelase kõrvale särtsaka sekretäri Eva, kuid ei. Eva on täpselt samaväärne Johnsoniga, mitte pole mehe kõrvale pressitud. Ehk siis persoonid täiendavad teineteist, moodustades terviku. Hoobilt tuleb meelde teine täiuslik duo – Donna Leoni loodud comissario Brunetti ja tema sekretär Elettra. Muide, ühe romaani pühenda Leon just Elettrale, et avada tema tausta ja olemust. Ehk siit autorile idee?
Ühesõnaga... Olgu, kelle ülesanne see on, Kiilerit tuleb kindlasti üritada maailmale maha müüa, sest tema lood on sel tasemel. Jah, meil on on teisigi suurepäraseid krimikirjanikke – Indrek Hargla, Ain Kütt ja Katrin Pauts näiteks – kuid sa ei suuda ameeriklasi ja eurooplasi vaimustuma panna keskaegsest Tallinnast, Sagadi mõisast või Eesti saartest, mis annavad lugudele maarahva jaoks tooni ja suurema väärtuse, kui lugu ise.
Nüüd raamatust. „Saatus koosneb juhustest“...
Ütlen ausalt, et osa kodumaisest krimikirjandusest jääb lugemata. Piisab mõnekümnest leheküljest et aduda keskkooli kirjandi taset. Justkui kirjutaja poleks iial kätte võtnud maailma tippautorite teosed, et mõista, mispärast neid igas ilmanurgas loetakse. Aga miks peaks ajal, kui kõrgeklassiline krimikirjandus on kenasti kättesaadav, raiskama aega keskpärasusele.
Aastaid ja aastaid tagasi selgitas üks kirjanik, kuidas ära tunda kesist teost – võrdlused... Kui autor kasutab stampe a la: „kallas nagu oavarrest“ või „nagu hane selga vesi“, siis tuleks raamat kohe kõrvale lükata. Põhjus: kui kirjanikul pole võimet endapäraseid võrdlusi luua, ei suuda ta luua ka erakordset lugu. Nõus, ja täiega!
Kiileri puhul – need on vaid üksikud näited – otsustagu igaüks ise, kas kallab, nagu oavarrest...
* Minust vasakule alla randa jääv meelelahutuspiirkond lamas jõuetult nagu koorepüti tühjaks söönud kass.
* Kui ma parkimisplatsile veeresin, oli udu kadunud, kuid ilm oli endiselt hülge unenäo sarnaselt hall.
* Selleks ei pidanud olema Harvardi lõpetanud, et aru saada – Hermanni-sugusel hästikasvatatud noormehel on nahkjakkides motolõngustega sama palju ühist kui koolibril ja teerullil.
* Tema silmad olid lahti, kuid neis oli sama palju elu kui kolm päeva vitriinis seisnud suitsulatikal.
* Minutid venisid artriidi käes vaevleva teo kiirusega.
Aga krimilugu...
Sel pole mõtet liialt peatuda, küll aga kinnitada, et lugu on hea. Esmalt leiab duo Johnson ja Eva (antud olukorras pigem Eva ja Johnson) tüübi, kes teeb tenniseklubi liikmete kodudes rehitsemistööd, kuid siis saadakse veelgi lihtsam ülesanne: leida üles üks sekretärineiu. Paraku pole ses ülesandes midagi lihtsat, vaid asi kisub keeruliseks ja karmiks. Miski pole lõpeks selline, nagu pealtnäha paistab, vaid märksa sügavam. On manalateele läinuid, on ellujäänuid. Ühed saavad väärilise palga, teised lunastuse. Aga lõpuks voolab elu kasiinopealinnas Viljandis aegamisi edasi. Kuni uue looni.
Lõpetuseks...
* Kahtlemata lisab raamatule väärtust, kui põigata päevaks-paariks Viljandisse (neil, kes seal ammu pole käinud) ning ahmida sisse selle madala ja kitsukese linna olemust – siis saab tegevuskohti paremini positsioneerida.
* Ära tuleks tähistada maja, kus asus Johnsoni kontor – siinkirjutaja teab – et krimkafännidel oleks, millele pilk peale visata.
* Äkki keegi visualiseeriks – pildis või kujus – Johnsoni ja Eva? Tahaks näha, millised nad olid.
* Turismikataloogidesse tuleks lisada koht, kus Johnson nautis pimeduses linna tuledesära. Paik on tõesti muljetavaldav, nagu ka sära ise.
* Lahe on leida sellest ja teisteski romaanidest ajaloost lähtuvaid vigu. Kaks arvatavat apsakat osutusid tõeks, kuid üks oli möödapanek. Kas leiate üles?
