RAAMATUBLOGI: Surmajuhtumite uurija elu: pesed hambad, haarad kaasa kohvi ja muffini, vaatad tapetut, loed ajalehte, lähed mahalastut vaatama...

Barbara Butcher, „Mida surnud teavad“, tõlkinud Karin Suursalu, Helios, 286 lk.

Krimiromaanid on fiktsioon, kuigi käivad teinekord üsna kõrvu päriseluga. Ent milline on päriselu siis, kui reaalsuses saadetakse keegi teise ilma või saadab ta end ise? Kohtupatoloogi tööd kirjeldab nii mõnigi krimisari – Patricia Cornwelli lood Kay Scarpettast näiteks – aga seegi pole reaalsus. Seevastu kaks kümnendi New Yorgi politseis surmajuhtumite uurijana töötanud Barbara Butcheri mälestusteraamat annab õõvastavalt selge pildi sellest, mida see amet endast kujutab.

Mõistagi on maailmas väheseid, kes suudavad laipu taluda, ent mis veel olulisem, neid – olgu surnukehad millises seisukorras on – uurida. Butcheril, endisel alkohoolikul, olid kõik omadused, saamaks heaks koroneriks. Kui teda väljaõppel testiti, ei teinud ta võigaste tapapiltide peale teist nägugi ning esmakordselt lahkamisruumis viibides hakkas esimese asjana arutama, kas laibale noa rindu löönu oli parema või vasakukäeline.

Butcher säästab lugejat kõige võikamatest mõrvadest, ent ühte-teist siiski kirjeldab, jättes detailid kõrvale. Näiteks juhtumit, kus pahaaimamatu jalutaja jalge ette prantsatas papakoi pea. No milline maniakk mõrvaks linnu, ja mitte ainult. Seda episoodi on kirjeldatud uurijate dialoogina.

„Tuleb välja, et see neljanda korruse mees on 34 aastane ja elab ikka koos emaga. Ema papakoi ajas teda hulluks. Lärmab päev otsa, krääksub ja vadistab, kuni mees hakkab arvama, et lind halvustab teda. Tal sõidab katus ära, ta kahmab linnu puurist, viskab köögi põrandale ja raiub lihanoaga pea otsast.“

„Oii, taeva päralt. Mis inimestele küll sisse on läinud?“

„Nagu ma tahtsin öelda... kui ta papakoi tapab, keerab ema täitsa ära ja pistab kriiskama: „Mõrtsukas, mõrtsukas!“ Ega jää kuidagi vait. Poeg haarab jälle noa ja lõikab tal kõri kõrvast kõrvani läbi. Siis istub põrandale ja võtab emal pea otsast. Ja vuuh ... viskab selle aknast välja.“

Kui säärased episoodid korduvad päevast päeva, siis muutub inimene tundetuks.

„Mu viimase kui töövahetuse ajal sai vähemalt üks inimene teise käe läbi surma ja mina läksin seda vaatama,“ kirjeldab autor oma igapäevaelu. „See oli liigagi etteaimatav. Pesed hambad, haarad kaasa kohvi ja muffini, vaatad tapetut, loed ajalehte, lähed mahalastut vaatama. See hakkas normiks kujunema ja mina kippusin eeldama, et kõik inimesed minu ümber kas tapavad või tapetakse.“

Keeruline on mõista koronere ja kohtupatolooge, kes on oma rutiini sisse imbunud – teistviisi ei saakski surmaga seotud ametit pidada – ent „Mida surnud räägivad“ aitab nende hingele ligi pääseda. Pole midagi parata, elu on selline, et töö tuleb ära teha, olgu see siis tavainimese jaoks õudusttekitav. Ja kui rutiini poleks, läheksid surmajuhtumite uurijad kiiresti katki.

Butcher kirjeldab rutiini sellega, et ükskord tabas kaamerasilm teda siis, kui ta oli süüdatud autost väljatõstetud, mustaks põlenud laibad välja tõstnud ja mugis uurijaid oodates võileiba. Sõbrad, kes pilti nägid, olid pehmelt öeldes hämmingus, Butcher aga kehitas vaid õlgu: „Mis sellest siis on? Kas teie ei söö töölaua taga?“