RAAMATUBLOGI | Kui soost kerkib laip... Sügav lugu põhjamaisest kogukonnast
Liza Marklund, „Tormimägi“, tõlkinud Li Laanemets, Pegasus, 256 lk.
Aastakümneid Rootsi, kuid samas ka maailmakirjanduse tipus olnud Liza Marklund – tema esikteos „Pommuudis“ ilmus juba 1998. aastal – küpseb aina. Võiks ju öelda, et Polaarjoone triloogia viimane osa (kahetsusväärne, et viimane) „Tormimägi“ on tema parim romaan, kuid see poleks õige, sest noor Marklund oli samuti äge ja kogu tema Annika Bengtzoni sari. Aga ikkagi...
„Tormimäge“ lugedes on kergelt tunda vaimse krimikirjanduse vaieldamatu suurmeistri Ruth Rendelli käekirja. Lugu algab soos pinnale tõusnud laibaga, kuid läheb siis mineviku ja oleviku vahel rändama, paljastades tõde seda paljastamata.
Üks, mispärast üleilmsed kriitikud Marklundi viimast romaani kiidavad – ja see on ka Rendelli kaubamärk – lugu on viimseni ära jutustatud lühidalt ja selgelt. Mõni teine venitanuks romaani pooletuhande lehekülje pikkuseks, aga milleks? Iga üleliigne lehekülg oleks vaht.
Samas suutis Marklund „Tormimäkke“ mahutada uskumatult palju Rootsi ajalugu: kuidas vallutati ehk koloniseeriti kuningriigi põhjapoolsemad maad Norrbotteni läänis (ehk siis vestern läbi kahe võimuka perekonna), kuidas (riigi)kapitalism möllama hakkas, sõites inimestest ja küladest teerulliga üle, lisaks Romeo ja Julia stoori ning takkaotsa kaasaegne krimiromaan.
Kui suust kerkib üles surnukeha, arvatakse, et vähist jagu saanud ning haiguspuhkusel viibiva kohaliku politseijuhi Wiking Strombergi uppunud abikaasa on lõpuks leitud. Paraku Wiking teab, et see pole nii. Laip kuulub hoopis meesterahvale ja siis hakkavad hargnema minevikuniidid, tuues esile kõik räpase kuni Rootsit vapustanud raharöövini välja. Kusjuures Wiking on kõige sellega kaude seotud... Või kas on?
Marklund on sündinud Norrbottenis, ehk siis tunneb nii olusid, inimesi kui ka nende loovust ning on pannud kirja suurepärase ja sügava loo, mis annab pildi ühest põhjamaisest kogukonnast. Mõistagi tasuks esmalt ette võtta triloogia esimesed osad „Polaarjoon“ ja „Soo“, kus kirjeldatakse peategelase Wikingi arenguteed. Ent pole hullu, kui alustatakse „Tormimäest“ ja alles siis siirdutakse algusse. Ent triloogia lugemine on krimkafännile kohustuslik.
