NIMEKIRI | Kokaraamatute buum jätkub: staarid on grillikõrvane ja kufi

Restoranipidajad kurdavad, et kliente napib. Kirjastused rõõmustavad, et kokaraamatuid ostetakse üha enam ja kordustrükid on viimasel ajal pigem tava kui haruldus. Äkki on ühe murel ja teise rõõmul seos?

Kevadel käisin üle pika aja restoranis. Kõik oli tore, teenindajad lahked, road maitsvad... Ainult et kas maitsvamad kui kodus hoole ja armastusega tehtud? Vahe siiski oli. Kui sellesama kuld-merikogre saab poest kätte kolme euroga ja selle veeres olevad lisandid maksavad euro, siis võib igaüks arvata, palju maksis neljaeurone roog restoranis. Maitsevahet polnud. Ja vein... Just täpselt sedasama Portugali väärt rüübet – veinikogukond toob – on kodus veel kasti jagu. Hind on ainult kuus eurot pudel, seega maksab see viis korda vähem kui toitlustusasutuses.

Tõsi, seis tolles restoranis jäi viiki. Mindud ja rahakotti tuulutatud sai kindlal põhjusel: selleks et maitsta kaheksajalga ja välja uurida, mida tuleb teha, et too elukas valmistamisel kummiseks ei jääks. Elukas oli maitsev ja teenindaja paljastas saladuse. Ent, nagu tihti juhtub, oli teisepoolega mõnus olla ja juttu puhuda ning nööpinuksime lahti teisegi veini. Sellega tuli paraku viivitada, sest ei tasu ju maksta 31 eurot selle eest, mis ootab veerand tunni kaugusel palju odavamana.