RAAMATUBLOGI: Väljakutse amatöördetektiividele: kes jõuab mõrvarini, pärib miljoneid

Kristen Perrin, „Kuidas lahendada omaenda mõrva“, tõlkinud Tiina Kanarbik, Hea Lugu, 350 lk.

Briti mugavuskrimka on ikka hinnas, kuigi Kristen Perrin on ameeriklanna, aga saab andeks, sest kolis ja elab Inglismaal. Ning kui sa elad väikelinnas, oled kirjutanud lasteraamatuid ning näpud sügelevad aina arvutiklahve toksima (sulge vist enam ei haarata), siis ju see õhkkond lükkab kirjaniku krimiromaani manu – sealmail pole vist väikelinna, kus poleks toime pandud mõni mõrv.

On aasta 1965, kui noorele Frances Adamsile teatab tulevikuennustaja, et tema elulõng katkeb tapatöö tulemusena. Noor daam võttis asja teadmiseks ning asus sealtmaalt ettevaatlikult kõiki ja kõike enda ümber kaardistama, sest mine tea, äkki on soolapuhujal õigus ning ehk saab saatust ümber mängida. Eks teda peetakse külahulluks, kuid ollakse ka ettevaatlik, sest Francesil koguneb tundlikku materjali hulgim.

Saatusega paraku ei mängida ei saa ning Frances leiabki oma kuuekümnendatel otsa kellegi käe läbi. Siis algabki stoori.

Vanadaam, kuigi juba teises ilmas, tahaks kahtlemata teada, kuidas ta teistpoolsusse sattus. Seega annab Frances testamendis teada, et varanduse pärib see, kes mõrvaloo lahendab.

Nüüd astub mängu tänapäev ja Annie, kellele vanatädi Frances paneb suurimad panused. Ainult et asi pole nii lihtne, sest kõigil on võimalus uurida päevikuid, kus on kirjas nii mõndagi jõuda kurjategija ja päranduseni, mis pole peotäis penne, vaid miljonid. Päevikud on põnevad ja kahtluse all oleks justkui suurim osa linnakese elanikest, seega tuleb õigeid niite mööda liikuda lahenduse ehk mõrvari suunas.

Nagu öeldud, on „Kuidas lahendada omaenda mõrva“ ehe mugavuskrimka – maailmas ei muutu tapatöö tõttu midagi ning lugejal on nädala pärast juba ununenud, kes on mõrvar. Ehk siis ei midagi agathachristielikku, küll aga mõnus ja suurepärase ideega suvelugemine.