RAAMATUBLOGI: Sõõr, jõhker ja verejanune
Üldiselt tuleks üliproduktiivsed krimikirjanikke võtta veidi võõristavalt, sest kiirkirjutamine ei tooda enamasti head tulemust. Samas L.J. Ross pole senini alt vedanud.
Nii peainspektor Ryani sari – „Püha Oswaldi kirik“ – on selle kolmas raamat, kuid kokku neid juba 20, kusjuures kaheksa aastaga, ning psühholoogist kriminaalprofileerija doktor Alexander Gregory lood (maakeeles on ilmunud neljast kolm) pole kordagi lati alt läbi läinud.
Rossi nimi kinnistub krimifänni mälus keset seda raamatute tulva. Ahaa, Ross, tõstame ta lugemata raamatuvirna ülemisse ossa... Ja see on õige tegu.
Seekord siis inspektor Ryan, kes on politseitöölt kõrvaldatud ja tegutseb oma nime puhtakspesemisega, ent kutsutakse Heavenfieldi kirikusse, kus kohale saabudes selgub, et kutsuja on surnud, samas pole mõrvarelva, motiivi ega kahtlusaluseid. Või õigemini on – Ryan ise.
Paralleelselt kulgeb ka teine lugu – on sekt Sõõr, jõhker ja verejanune, kelle liikmed on sealsamas Ryani ja tema kaaslaste kõrval, ainult et sellest teab vaid lugeja. Tapetakse veelgi ning ühel hetkel jõuab Sõõr ka Ryanini.
„Püha Oswaldi kirik“, nagu eelmisedki Ryani saagad, on äärmiselt intensiivne romaan, kus lugejale puhkepausi ei anta, kogu aeg käib möll, ja kui mitte otsene, siis kaudne. Igal stseenil, dialoogil ja killul on tähendus, harud hargnevad paremale ja vasakule, et siis kokku joosta ja taas lahkneda. Juhtumisi jätkub, kuid õnneks jõuab toimuval järge hoida kuni puändini, mis on mõistagi ootamatu.
Ryani kolmas lugu andis taas kinnitust, et kui Rossi raamat pihku satub, oleks mõistlik see kohe ette võtta, sest elamus on tagatud. Kusjuures Ross on kolmes esimeses Ryani loos suutnud vältida stampe ning kõik raamatud on eripärased. Ootame järgmist Ryanit.
