RAAMATUBLOGI: Mõrvarelv: 3000 eurot maksev 1982. aasta Chateau Lafite

Anthony Horowitz, „Lause on surm“, tõlkinud Sash Veelma, Tänapäev, 360 lk.

Rööprähkleja Anthony Horowitzi esimene raamat sarjast, kus ta ise mängib doktor Watsonit ja seisab kõrval, kui autistlik ja foobiatest läbipikitud ekspolitseinik Daniel Hawthorne tapatööd uurib – „Sõna on surm“ – sai kuulutatud eelmise aasta parimaks krimkaks. Nüüd on ka järg olemas, taaskord hea, aga mitte niiiiiiiiiii hea. Horowitz (kirjanikuna) laskub liialt briti traditsioonilise krimka stampidesse ning kirjutab kõrvalpeaosalise (taas Horowitz) pisut ülemäära nüriks pliiatsiks.

Aga ikkagi on „Lause on surm“ särav krimiromaan ja seni maakeeles ilmunutest üks parimaid. Horowitz on lõpuks õppinud sõnu seadma, lahedaid persoone looma ning paeluvaid konflikte raamatusse kirjutama, kuid jah, krimilugu kui selline seekord ei õnnestunud. Samas vahet pole, loo selgroo moodustab siiski Hawthorne ja pooled roided tema abiline Horowitz.

Kes veel ei tea, siis Hawthorne sai politseist kinga, sest tuuseldas üht tüüpi ülemäära, kuigi õigustatult, ent kutsutakse appi siis, kui Scotland Yard ise asjaga hakkama ei saa. Ühel päeval – see juhtus esimeses romaanis – marsib Hawthorne ühtäkki Horowitzi manu sooviga, et temast kirjutataks raamat. Vastutasuks saab Horowitz viibida uurimise juures.

Kuigi esimest juhtumit kirjeldav raamat pole veel ilmunud, kutsub Hawthorne kirjaniku juba järgmist mõrva uurima. Seekord on maha notitud kuulus lahutusadvokaat, kusjuures nottimisrelvana kasutati veinipudelit, milles paiknes 3000 eurot maksev 1982. aasta Chateau Lafite. Ainult et tapetu oli karsklane ja mobiiltelefoni salvestati tema viimsed sõnad: „Mida sina siin teed? On juba pisut hilja...“ Lahenduse võiks leida siis, kui saaks selgeks, mida tähendab roimatoa seinale võõbatud number 182.

Mõistagi on advokaatidel hulk vaenlasti ehk siis need, kes tema hea töö tulemusena millestki ilma jäid. Ent kes sellest seltskonnast tuleb veinipudeliga vehkima, jäädes tapetu sõnul hiljaks?

Nagu öeldud, kutsutakse Hawthorne appi siis, kui palgaline politsei asjaga hakkama ei saa. Ning siit küsimus: kas juhtumit ebaõnnestunult uuriv feministlik Cara on tige ning sõidab täiega Horowitzile sisse, et kui too infot ei temaga ei jaga, siis...

Doktor Watsoni rolli täitev Horowitz on igatpidi kahvlis, ta peab olema sellel ja teisel poolel, tungima Hawthorne’i minevikku ja lõpuks pettuma, et pole kuritegude lahendamiseks piisavat tark. Aga selline see elu on, ühele valatakse kulbiga, teisele lusikaga.

Kui sarja avateos sai hinde 5+, siis „Lause on surm“ 5-. Aga palju meil ilmub aastas viielisi, olgu siis plussi või miinusega, krimkasid?