RAAMATUBLOGI: Leides end keset valede spiraali...

Jørn Lier Horst, „Felicia kadumine“, tõlkinud Heidi Saar, Eesti Raamat, 246 lk.

Nüüd, kui Norra ja samas ka maailma üks parimaid krimikirjanikke Jørn Lier Horst on politseiinspektor William Wistingu seeria kahetsusväärselt pausile pannud – viimane tema saaga ilmus 2022. aastal – tuleb igati tervitada, et maakeelde tõlgitakse siinmail vahele jäänud romaanid.

„Felicia kadumine“ on sarja teine raamat pärast „Jahipenisid“ ning lugeja võib olla üllatunud, kohates nooremat Wistingut, kes, tõsi, ajas palju ei muutu, kuid elad pisut teistlaadset elu kui viimastes romaanides. Samas pole ka Horst seesama, kes on praegu ehk siis tema tekst on pisut krobelisem, aga see ei häiri.

Enne kirjanikuks saamist politseiniku ametit pidanud Horst otsustab ses raamatus ette võtta Norrat vapustanud reaalse kuriteo ehk kadumisjuhtumi ning loob sellest oma fiktsiooni.

Teetööde käigus leitakse vana riidekapp, mille sees on luukere. Kui selgub, et surnukeha on aastaid tagasi kadunuks jäänud Felicia, rebenevad toonased haavad taas lahti.

Detektiiv William Wisting leiab end keset valede spiraali. Ammune kuritegu sirutab oma kombitsad inimeste saatustesse ning politseil hakkab kiire: tapja, kes arvab, et on pääsenud, tuleb võimalikult ruttu tabada, sest kuriteo aegumiseni on jäänud loetud päevad. Paraku juhtub samal ajal muudki, mistap Wisting koos kaaslastega peab võtma endast viimse.

Kui järjestada kõigi aegade sümpaatseimad kirjanduslikud politseinikud, kuulub Wisting ilmselt esikolmikusse ja see annabki tema saagadele lisandväärtuse. Samas on üsna keeruline liikuda Wistingu eraelus, millel on lugudes vägagi oluline osa, edasi-tagasi, sest raamatuid pole Eesti keeles avaldatud õiges järjekorras, kuid saab hakkama.

Horst on kirjutanud tänaseks 17 Wistingu lugu, mis tähendab, et viis on siinsetele lugejatele veel kättesaamatud, aga loodetavasti mitte kauaks, sest Eesti lugeja väärib täielikku Wistingu sarja.