DELFI TARTU ERISAADE | Marju Lauristin ja Urmo Soonvald on ühel meelel, et vaba ajakirjandus on vabaduse alus. Aga kas platvormid nagu TikTok on ajakirjanduse konkurendid?

Delfi Tartu erisaates on külas sotsiaalteadlane, poliitik ja ajakirjandusõppejõud Marju Lauristin, keda usutlevad Delfi peatoimetaja Urmo Soonvald ja Delfi loovjuht Ester Vaitmaa. See, kes keda sellises koosluses usutleb, on muidugi suhteline, sest hoopis Marju Lauristin annab Urmo Soonvaldile hilisemaks koduse ülesande. Kuula saadet!

Vaba ajakirjandus on see, mis hoiab ka riigi vaba

Urmo Soonvald alustab tõdemusega, et Marju Lauristin on tema jaoks esmalt ikka maailma mõtestaja, ja meenutab 2000ndate alguses tehtud intervjuud.

„Nüüd, palju aega hiljem, on see moment mul ikka eredalt meeles. Läksin õhtul koju ja mõtlesin, et no ikka väga hea, kui ühiskonnale pannakse peegel ette. Ma ise ennast peeglist tihti vaadata ei taha, ei julge vaadata, ei taha ka seda uskuda, mis peeglist vastu vaatab. Aga kui sotsiaalteadlased näitavad ära numbrite, faktide ja statistikaga, siis see on nagu peeglisse vaatamine,“ tõdeb Soonvald.

„Õnneks ei ole need numbrid alati ka kurvastavad, mõnikord nad ka rõõmustavad,“ lohutab Lauristin, et pole see peegelpilt midagi pidevalt nii masendav.

Ühes on mõlemad aga ühel meelel: vaba ajakirjandus on see, mis hoiab ka riigi ja rahva vaba.

„Mul on viimaste aastate jooksul õnnestunud rääkida erinevate riikide ajakirjanike ja poliitikutega ja Eesti edu alustest. See, et ajakirjandus on nii tugev olnud, on üks meie edu alustest ja seda on tänapäeval raske mõista. Meie mõistame, aga nooremad ei mõista üldse, et olukord saab olla teistsugune, kui võrdleme ennast teiste Ida- ja Kesk-Euroopa riikidega. Meie positsioon ja meie sisu on fenomenaalne!“

Lauristin nõustub. „Mul oli just üleeile Tallinnas ühel konverentsil võimalik vastata küsimusele, miks Venemaal on kõik läinud nii, nagu on läinud, ja miks Eestis on läinud teistmoodi: kindlasti ongi põhjus see, et meil on vaba ajakirjandus. Vaba ajakirjandus tõesti selle sõna igas mõttes nii heas kui ka halvas, aga see tähendab ka seda, et meie poliitikud või ka meie ärimehed on juba harjunud sellega, et midagi ei jää varjatuks, ükski sigadus lõppkokkuvõttes varjatuks ei jää ja see on see, mis hoiab ühiskonda siiski nii palju kui võimalik. Me oleme vabad oligarhidest ja korrektoritest, nagu Venemaal on, ja ma ei räägi praegusest diktatuurist. Ühiskond ei saa olla vaba ilma vaba ajakirjanduseta ja seepärast keeratakse kõigepealt ajakirjanduse kruvid kinni. Kui keegi tahab hakata võimu haarama, tahab ta saada endale seda ainukest toru, mille kaudu inimestega rääkida. Meil on väga tähtis, et meil oleks neid erinevaid võimalusi, erinevaid hääli.“

Soonvald lisab, et eks tänapäeval ole vabandus sama iseenesestmõistetav nagu tasuta internet, mis muudkui tuleb kuskilt. „Aga tegelikult kohe, kui kuskil on mingi piirangulõhn õhus või midagi – mäletame, oli see ERRis või on Postimehes õrnalt midagi olnud –, siis kohe terve ühiskond konsolideerub, oleme nii harjunud sellega, et me saame kõiki asju öelda. Peame vastutama oma sõnade eest, mõnikord ka kohtusse minema, aga meie ühiskonnas pole ühtegi sellist sotsiaalset või elitaarset gruppi, kes tunneks ennast nii vabalt, et võib kõiki asju teha. Ja see on asi, mis meid eristab isegi Lätist ja Leedust. Leedus on ajakirjandus, poliitikud ja ärimehed rohkem kuidagi omavahel seotud. Aga Eesti on millegipärast erakordselt vaba.“

„Kui hakkame võrdlema, kasvõi näiteks selle õnnetu olukorraga, kuhu on Ungari jõudnud, siis peaksime eriti olema rõõmsad. Kui ma olin veel Brüsselis, ära tulin – sellest on nüüd juba seitse aastat varsti –, seal juba siis ungarlased tegid analüüse ja rääkisid ise meile kolleegidena sellest, kuidas seal just nimelt kõigepealt ajakirjanduse, vaba ajakirjanduse kael käänatakse kahekorra ja siis on tõepoolest võimalik igasuguseid asju teha...“

Ajakirjandusest arutatakse ikka kirglikult

Kuidas luua ka veebis seesugust lõpetatuse tunnet, nagu tekib ajalehte lugedes? Just see on midagi, millest tunneb Marju Lauristin puudust pärast Eesti Päevalehe paberversiooni ilmumise lõppemist. Kiire, pidev uudisvoog tekitab müra, kus sekka ilmub lugusid Birgitte Susanne Hundist. Muide, poissmehesaadet Birgitte Susanne Hundiga jälgis Marju Lauristin huviga. „Just formaadi mõttes vaatasin ja võrdlesin, Birgitte oli seal omal kohal!“

Eesti Päevalehe peamine roll on siiski poliitilise arvamusplatsi loomine ja seda peaks selgemalt piiritelema. „Katsuge siis välja mõelda, mis on see digitaalne ajaleht: mitte digilood, vaid digitaalne ajaleht kui selline pakett, milles ma saan ise valida lood, mille kvaliteedis ma olen kindel, sest need kuuluvad Eesti Päevalehele või siis Eesti poliitika lehele,“ paneb Lauristin Soonvaldile hingele.

„Olgu, saime koduse töö. Läheme Tallinnasse ja hakkame pead murdma,“ lubab Urmo Soonvald.