Urmo nendib, et erinevalt Bad Ischlist on Tartus igal pool tunda, et oled kultuuripealinnas. „Aga kui käisin suvel Bad Ischlis, mis on ka tänavu kultuuripealinn, ei näinud ma suurt midagi. Ma ei oska küll saksa keelt, aga ka väljaannetes ma seda ei näinud. Eesti väljaannetes ei pea palju otsima, ma midagi ikka leian kohe. See on ikkagi parim viis väiksemaid linnu propageerida.“

„Eks meil on see nälg midagi sellist teha võib-olla suurem,“ mõtiskleb Kuldar Leis.

Tema sõnul ongi kultuuriaasta raames sündmusi, mis on tähtsad just kohalikele. „Tartu laulupidu on kohalik suursündmus, mis toob kokku üle 10 000 inimese, aga väljastpoolt meie piirkonda oli vaid 20% inimesi, Sting tõi kokku samamoodi 10 000 inimest ja 38% oli väljastpoolt Tartut. „Rahamaa“ 11 etendust tõi kokku 6000 inimest, nii et ka peaaegu sama. Ning 60% oli väljastpoolt Tartut ja Lõuna-Eestit, kes jätsid siia maha söömisele ja magamisele ja muudele lõbustustele koos piletirahaga pea 700 000 eurot. Ongi erinevad mõjud olemas: laulupidu on Tartu ja Lõuna-Eesti jaoks ülitähtis, aga võib-olla ei jätagi nii palju siia majanduslikku mõju, aga need 11 etendust jätavad suurema mõju.“

Kas ja milliste Tartu teatritega teeb kultuuriaasta koostööd? Milline on üldse suurte projektide ja väikeste rohujuurealgatuste osakaal? Mis võiks olla see üks asi, mis jääb ka pärast kultuuriaastat Tartusse alles? Kuula saadet ja saa teada!

Tartu erisaade - Kuldar Leis ja Erni Kask