KULTUURIBIIT | Pianisti ja helilooja Rein Rannapi playlist

Tänase kultuuribiidi muusika valis pianist ja helilooja Rein Rannap, kes esineb 5.-6. juulil Moe Muuseumis ja Külastuskeskuses toimuval muusikafestivalil „Klassika on Moes“. Kontserdil „Kaks karu“ kõlavad koos tenor Mati Turiga laulud, mis loodud Ott Arderi luuletustele.

Rein Rannap on armastatud eesti pianist ja helilooja, kelle nimi ei vaja tutvustamist. Stiilipiire ületava loomingu tõttu on teda raske lahterdada, tema sulest on pärit nii postmodernset heliloomingut kui ka igihaljaid laule. Just sel samal põhjusel kõnetab ta kõige erinevamat publikut, alates klassikalise ja lõpetades popmuusika armastajatega. Teda on tunnustatud ohtrate preemiatega, korduvalt näiteks Eesti Muusikanõukogu muusikapreemiaga (2014) ning Pimedate Ööpreemiaga (2023).

Rannap on esinenud enamikus Euroopa riikides, kõigis USA, Hiina, Kanada, Austraalia ja endise Nõukogude Liidu suurlinnades, korduvalt Saksamaal ja Venemaal, aga ka hoopiski Jaapanis, Uruguays ja Kuubal. Heliloojana on ta kirjutanud kõige erinevamat muusikat: sümfoonilist, ansamblimuusikat, kammer- ja koorimuusikat, filmi ja teatrimuusikat jne. Sama tuntud on Rannap armastatud rokkansambli Ruja juhi ja laulukirjutajana ning nii on tema sulest pärit näiteks sellised legendaarsed lood nagu „Suudlus läbi jäätunud klaasi“ ja „Nii vaikseks kõik on jäänud“.

Lood, mida Rein Rannap hindab ja mis on teda mõjutanud (kuulata saab ka siit):

Eesti regilaul

Vanemate Eesti rahvamuusika ehk regilaulude kogumikud pistis isa mulle pihku juba lapsepõlves. Mängisin ja laulsin neid viise, hiljem seadsin džäss- ja rokkansamblile, improviseerisin. Rahvamuusika on mõjutanud mu helikeelt kõigis žanrites.

Kassipoja jalutuskäik

Mu esimene džässiplaat oli singel, millel pianist Milcho Leviev interpreteeris Mulligani teemat Cat Walk. Sain selle poest osta, kuna see oli pärit sõbralikust, sotsialistlikust Bulgaariast! Varateismelisena olin vaimustunud džässist. Lugu mängis üha mu grammofonil, ka nagu talisman: vahetult enne, kui kuhugi esinema läksin, pidin selle kindlasti veelkord läbi kuulama! Esitasin pala - kõrva järgi - ka ise. Mind võlus seal kogu atmosfäär, aga ka erilised klaverivõtted - kassi liikumise imiteerimiseks: mäng pehme peopesa või küünarnukiga.

George Gerswin: Rhapsody in Blue

Džässiõhin viis mind vältimatult selle klassikat ja džässi ühendava teoseni. Mängisin seda orkestri ees juba 14 aastaselt, ja väga sageli on õnnestunud sellega esineda ka hiljem. Üks mu kunagine salvestus asub siin.

Led Zeppelin - What is and what should never be

Led Zeppelini armusin esimesest helist. Eriti hämmastas mind see nimetatud laul. Ma pean silmas just Robert Planti vokaali, mis on siin nagu rütmist väljas, hõljudes vabalt bändi kohal. Kerisin makilinti sageli kümneid kordi tagasi, et aru saada, kuidas ikkagi see kõige huvitavam fraas – milles on tekstiks pealkirja sõnad - on teostatud... Siinset rütmilist vabadust poleks võimalik noodikirjas kajastada! Planti selline suure tundelaenguga pingestatud rütmivälisus on tugevasti mõjutanud mu rokipoolsemas muusikas kasutatavat improviseerimis-laadi.

(allolevalt YouTube’i lingilt saab järjest kuulata kogu muusikavalikut)

Emerson, Lake & Palmer – Pildid näituselt (1971)

Olin seda Mussorgski suurteost ise klaveril esitanud ja mul oli juba varem idee see rokiks töödelda, kuid – nemad jõudsid ette... See on muidugi nali, sest ega mul poleks siin olnud selliseid pille, et oma ideed teostada! Plaadi kontsertettekandel on neil vapustavalt täpne koosmäng – ka väga keerukate rütmide puhul! Vaadake näiteks teose teist osa - „Gnoom“.

Mike Oldfield - Tubular Bells (1973)

See plaat (mis nagu kõik muugi läänest jõudis minuni - korduvalt makilintidele ümbersalvestatuna- tunduvalt hiljem ) oli omal ajal tohutu raputus (ja seda muidugi kogu maailmale!). Oldfield on mõjutanud - oma liigutava naivistlikkuse ja rahvamuusika-lähedusega - tugevalt mu muusikalist mõtlemist.

Tangerine Dream’i ja Klaus Shculze

Nende elektrooniline muusika jõudis siia 70aastate keskel. Mõtlesin välja sellise stiili jaoks nimetusegi – „seisundimuusika“. Imroviseerisin ka ise toona sarnast staatilist helikangast kättesaadavatel klahvpillidel (klaver, suur orel, elektriorel, celesta).

Peter Gabriel - Don’t Give Up (ft. Kate Bush) (1986)

Milline sünergia: muusika, tekst ja esitus! Siiani tekitab külmavärinaid! Vähemalt selle laulu puhul ei saa küll keegi öelda, et popmuusika oleks nagu kuidagi vähem väärtuslikum, kui klassikalise muusika tippteosed.

Robert Miles – Children (1996)

Klassikaline klaver ja EDM! Ka see – uskumatult ilusa meloodiaga - lugu mõjus avastades vapustavalt ja on mõjutanud mu viimastel aastakümnetel klaverile kirjutatut.

Ludovico Einaudi

Einaudi on juba aastakümneid enim esitatud klassikaline helilooja maailmas, seda muidugi juhul, kui tema muusikat ikka saab „klassikaliseks“ nimetada... Kuigi olen kuulanud kõiki ta plaate ja käinud ta Tallinna kontsertidel, ei saa ma siiani lõpuni aru, mis teeb tema klaveripalad nii maagiliseks... On need ju ülimalt lihtsad, lausa askeetlikud. Kuid mõjuvad, ja kuidas veel!