Kui püüda lavastuses nähtut-kuuldut ratsionaalselt seletada, jookseb mõte rappa. Pähe tekib paras ristsõnamõistatus, millele ühest vastust ilmselt polegi. Kasvõi see, et pealkiri räägib viimasest keisrist, aga lavalugu algab sellega, et surnud on meie õilis toitja, juhtide juht, omajate omaja, vankumatu valitseja, kuningate kuningas. Aga jah, need mõtted tulevad palju hiljem – siis, kui etendus nähtud.