ARVUSTUS | Kui saaks etenduda üksainus viimane lavastus, siis võiks see olla „Me peale ülalt jälle paistsid tähed“...

Ma ei saa ütlemata jätta, et olin see õnnelik, kes nägi Ugala teatri suvise lavastuse esimest kolmandikku kaks korda. Esietenduse vussiminek ei tekitanud pahameelt ega seganud teatrielamust, pigem tekitas põnevat ootusärevust. Pealegi on suvine Viljandi nii kaunis, et seal võikski käima jääda.

Alustan oma elamusrännakut seekord visuaalse poole pealt, sest lavastuse kujundus oli kui eraldi meistriteos. Kunstnik Arthur Arulale oli antud palju mänguvabadust, etendus kulges läbi kolme ruumi, mida ei kasutatud tavapäraselt. Et mitte rikkuda tulevaste vaatajate elamust, saan ainult öelda, et saalides olid istekohad suunatud teistpidi ja finaalis kasutati ruumi, mis tavaliselt teatris kasutust ei leia.

Kuna lavastus on tehtud Dante Aligheri poeemi „Jumalik komöödia“ ainetel, siis igal saalil oli oma märksõna: põrgu, puhastustuli ja paradiis. Sellest lähtuvalt oli kunstnik oma meeled valla lasknud ja kasutanud ära nii teatri tehnilised võimalused kui ka oma fantaasia. Ja muidugi kostüümid, mis põrgusaalis markeerisid „Jumaliku komöödia“ tegelasi, olid vaatepilt omaette. Et kunstnikutöö täiuslikkus esile tuleks, siis vähem tähtsad ei olnud ka Mari-Riin Paavo ja Laura Maria Mäitsi valguslahendused. Samuti peab kiitma Lauri Lüdimoisi muusikalist kujundust, mis oli võimas ja mängis kogu etenduse vaataja alateadvuses kaasa.