RAAMATUBLOGI: Vseviovi ja Sergejevi vaade Venemaa minevikku on maailmatasemel!

David Vseviov ja Vladimir Sergejev, „Venemaa, lähedane ja kauge. Vürstiriigist tsaaririigiks. Ivan IV“, Varrak, 512 lk.

Mida paremat võiks jaanilaupäeval ja -päeval teha, kui heita toominga alla lamamistooli ja lugeda läbi David Vseviovi ja Vladimir Sergejevi Venemaa ajaloo teine osa, rüübates jahutuseks külma õlut. Täiuslik püha, tuleb tunnistada.

Iseenesest on tegu kordustrükiga, raamat esmailmus kaks kümnendit tagasi, kuid praegu on Venemaa, mille osa Eesti sajandeid oli, tõusnud üha enam ja kahetsusväärselt rambivalgusse. Ehk siis tuleks teada, milline oli meie naaber minevikus, mis kujundab ka olevikku ning mida ida poolt oodata.

Kui sarja esimene osa kandis pealkirja „Aegade algusest kuni Vassili III-ni“, siis võinuks arvata, et teises osas jõutakse Peetri aegadeni. Aga Vseviov ja Segejev ei kappa läbi ajaloo, vaid liiguvad rahulikult ja peatuvad ses raamatus juba siis, kui Ivan IV ehk Julm otsa sai.

Samas on just 16. sajand oluline nii Euroopas kui Venemaal, kus pandi tsaaririigile alus. „Riikliku ühtsuse taotlemine muutus nii enesestmõistetavaks, et sise- ja välispoliitika elluviimisel said olulisimaks just „riigi huvid“, mille võrdkujuks oli reeglina ainuvalitseja,“ kirjutatakse eessõnas. „Selle raamatu peategelaseks on Ivan Julm. Ajaloos pole eriti palju valitsejaid, kelle tegevus oleks pälvinud järelpõlvedelt nii vasturääkivaid hinnanguid kui Ivan Julm, kelles on nähtud nii riigi huvidest lähtunud suurt reformaatorit kui ka üksnes võimuihast ajendatud despooti.“

Venemaa impeeriumi olemus sai Ivan Julma ajal üsnagi paika nagu ka süsteem, kuidas võim täiuslikuks muuta ning järgmistel tsaaridel oli tarvis vaid jõuvõtted oma aega üle kantida. Ehk siis jutt käib opritšninast, mis tähendab nii haldusvormi kui ka tsaari politsei- ja ihukaitseväge. Opritšnina ülesanne oli Ivan Julma ülesandel senini killustatud vürstiriikide ja ääremaade maavaldajate allutamine tsentraliseeritud keskvõimuga riigile. Allutamine käis lihtsalt – opritšnikud põletasid elusalt, rebisid, praadisid, tükeldasid, kägistasid, sundisid jääauku ja mürgitasid veiniga nii avalikult kui ka varjatult. Peagi kummardasid kõik tsaari ning olid talle igavesti tänulikud ja lojaalsed.

Ivan Julma õpetuse võtsid himuga üle nii Jossif Stalin kui Vladimir Putin ning kehtestasid oma opritšnina. Stalinil oli kasutada KGB eelkäijad ehk riiklik julgeolek ehk sisemine terroriorganisatsioon, kes kasutas omi meetodeid: piinamine oli küll pärit Ivan Julma ajast, kuid põletamise-rebimise-mürgitamise asemel lasti inimesed lihtsalt maha. Ning varsti armastas Stalinit palavalt kogu Venemaa. Putin on pisut tsiviliseeritum, samas kinni Ivan Julma aegades – kui vaja, mürgitab, aga ei tükelda, pistab oponendid kõigest trellide taha. Ja kogu Venemaa armastab Putinit.

Ivan Julma aeg on tihedalt seotud Eestiga – näiteks toimus Liivima sõda, mis oli õigupoolest mõõduvõtt Venemaa ja Euroopa vahel – kuid autorid ei võimenda seda, vaid keskenduvad meie idanaabrile.

Tuleb tunnistada, et olles lugenud Venemaa ajaloo kohta pea kõiki maakeeles ilmunud raamatuid, tõusevad Vseviovi ja Segejevi teosed ilmselgelt pinnale kui ühed tummisemad. Julgeks öelda, et meie duo lööb üle isegi idapoolse kultuskirjaniku Boriss Akunini käsitluse Venemaa ajaloost, saati siis lääne omad. Äkki oleks võimalik „Venemaa, lähedane ja kauge“ sarja levitada üle maailma ja nii teavitada kõiki, mida see impeerium endast kujutab?