RAAMATUBLOGI | Padurohelistele on tähtsamad hirved kui inimelu. Ja nende kahepalgelisus...

Martin Walker, „Patriarh“, tõlkinud Eva Nooni, Eesti Raamat, 274 lk.

Martin Walkeri lood politseiülemast Brunost ehk ametlikult Benoit Courregesist (aga kes tede selle nimega ikka tunneb) paeluvad lugejaid ilmselt seetõttu, et räägivad meist enestest, lihtsatest inimestest ja igapäevastest muredest, mis võivad paisuda suureks. Kusjuures tõsise kõrval on ka kergemat kraami – Prantsusmaa kokakunsti, veine ja veidi armastust.

Ühest küljest oleks Walkeri kogukonna krimiromaanid kerge ja õhuline lugemine, aga teisalt mitte, sest teemad on tõsised ja mõtlemapanevad. Nii seegi kord, politseiülema Bruno kaheksandas saagas.

Pealiin, millest ka pealkiri, tuleneb endise eriüksuslase Bruno iidoli, kolonel Jean-Marc Desaix’ (hüüdnimega Patriarh), sünnipäevapeost, kus sureb teine legend, endine õhuväeatašee Moskvas. Desaix, nüüd üheksakümnene, oli suur nii läänes kui idas, teda autasustasid teenete eest Teise maailmasõja hävituslendurina nii Cherles de Gaulle kui ka Jossif Stalin. Teise legendi surm on kahtlane. Jah, elust lahkunu oli alkohoolik, kuid veel veerand tundi enne taevateed näis ta täiesti kaine, aga vajus ära ühe hetkega. Mis toimus? Oli see õnnetus või poliitiline mõrv? Kas Bruno iidol on sellega seotud?

Teine teema, mida raamat lahkab, on maarahvale ilmselt olulisem – padurohelisus.

Dordogne’i departemangu, St Denis’ linnakese elanikud kogunevad õigel ajal ikka jahti pidama, et harvendada hirvede ja metssigade populatsiooni. Jahimees olla kõige õigem looduskaitsja, arvatakse sealmail. Kõik paraku nii ei arva.

Üks neidis on oma maadele loonud hirvede varjupaiga – loomad teavad, et seal ei tulista neid keegi. Aga... Kõik rohi on ära söödud, puukoored ära näksitud ning puud hakkavad surema. Samas hirved... Ainult luu ja nahk, sest põske pista pole midagi. Ja nii hakkavadki näljased loomad paaniliselt liikuma sinna, kust võib midagi söödavat leida, ja seda üle maantee. Padurohelisel neidisel on vaid üks põhimõte – hirvi tappa ei tohi. Aga kui teele jooksnud hirved tapavad kokkupõrkes autoga inimese? Toreda pereema ja üks tema lastest võitleb haiglas elu eest. Kas nemad on pelgalt statistilised ühikud?

Niisiis tuleb Brunol leida looduses tasakaal, kuigi jah, kogukond leiab probleemile lahenduse, mis ei meeldi ehk rohelistele, kuid on inimlik.

Ja eks need rohelised ole samuti kahepalgelised... Vähemalt sealmail. Kui on vaja valimistel saavutada head tulemust, siis võib vastuvõtul pakkuda hanemaksapasteeti ja hirveliha, kuigi loosung kõlab: ärge tapke hanesid ega hirvi. Nojah, maailm on eelkõige materiaalne.

Nagu ikka, leiab Bruno hoovad, mis kogukonda koos hoiaksid ning paljastab mõrvari. Samaga elab ta mõnusalt ka oma elu, loob uusi suhteid, teeb väärikaid roogi ja naudib hõrke veine, nagu prantslastele kohane. Ehk siis elu on ilus vaatamata sellele, et kellegi elulõng katkeb.