Ukrainat aitav Arkadi Babtšenko: mu tütart on Eestis ähvardatud vägistada selle eest, millega ma praegu tegelen

„Ma ei taha Venemaast ja selle elanikest midagi kuulda! Tahan ainult, et nad kunagi enam Eestisse ei roniks!“ räägib viiendat aastat Eestis elav vene ajakirjanik Arkadi Babtšenko.

Pärast 21. juuni LP-s ilmunud intervjuud Eestis elava vene ajakirjaniku Artemi Troitskiga (Artemi Troitski: mina küll Eesti riigi asemel Arkadi Babtšenkole relvaluba ei annaks!) võttis toimetusega ühendust üks Eesti poliitik. „Mehed, Arkadi Babtšenko ei saa aru, miks te tast sellist jama avaldate,“ ütles ta. Vestlusse sekkus ka Babtšenko ise, teatades, et ootab ajakirjanikku ja fotograafi polügoonile soomukit BTR-60 ja roomikutel maastikumasinat Sisu Nasu proovima. Leppisime kokku, et läheme tema ja teisi Ukrainat aitavate vabatahtlike tegemisi Männikule vaatama.

Ühes intervjuus lubasite, et ei võta enam kunagi relva kätte. Kas viimase kahe aasta jooksul on käinud peast läbi mõte, et seda tuleb siiski teha?

Oleneb olukorrast ja praegu on situatsioon selline, et võtan küll, kui vaja. Ma ei kõlba enam sõduriks, sest olen vana ja paks. Minust on ajakirjanikuna rohkem tolku, sest infotoetus on väga tähtis, eriti sõja alguses. Kui oled eesliinil ajakirjanikuna, siis pole eriti vahet, et sul on automaadi asemel fotoaparaat. Aga kui Eestis algab sõda, siis jah... Lähen sõtta.

/---/ Ma ei oska eesti keelt, aga olen kindel, et sõja korral on Eestis ka venekeelsed üksused, kes Venemaa vastu võitlevad. Arvan, et Eestist leiab palju venekeelseid inimesi, kes tahavad Eestit kaitsta. Koos nendega, jah, olen ma valmis.