RAAMATUBLOGI: Loos on mõrvu...
M.W. Craven, „Halastustool“, tõlkinud Pilleke Laarmann, Pegasus, 462 lk.
Kui esialgu tundus M.W, Craven lihtsalt üks paljudest maakeelde tõlgitud krimiautoritest (ja esialgu ehk oligi), kuid tema viimased romaanid on tõeliselt head ja löövad. Maailmas on vähe krimikirjanikke, kellel peaks olema õigus avaldada enam kui 400-leheküljelisi raamatuid ning Craven kuulub pärast „Halastustooli“ juba kandidaatide sekka, kellele võiks säärane õigus anda.
Lugu olnuks justkui läbi, halastustooli õudused teada, püha maailma patused samuti, aga lehekülgi oli veel alles. Ja siis selgus lõplik tõde, äge puänt, mida poleks iial võinud arvata. Ühesõnaga äge.
Olgu süžee nii vägev kui tahes, kuid see ei tööta lahedate peategelasteta, kes on loo keskmes. Craven on loonud kaks suurepärast tüüpi, kellele lugeja kahtlemata kaasa elab, ja mitte pelgalt nende ametikohustuste täitmisel, vaid ka eraelus, niipaljukest, kui seda on. Ehk siis politseiuurija Washington Poe ja erakordse mälu, matemaatiliste- ja häkkerivõimetega analüütik Tilly Bradhaw on spetsialistid sarimõrvarite alal ja kesisemate kurjategijate püüdmine neid ei paelu.
Ja loos on mõrvu... Tegelikult peaksid nõrganärvisemad tõsiselt mõtlema, kas tasub raamatut ette võtta, sest ses peitub ebainimlikku, mis teisalt on kahetsusväärselt inimlik, eriti kui vaadata maailmas ringi ja lugeda piiblit. Meie siin heaoluühiskonnas võime end turvaliselt tunda, aga ainult seni, kui me fanaatikute keskele ei satu.
Poe on muidu niivõrd-kuivõrd mõistlik ja rahulik tüüp, ent kui ta kohtab hullust, murrab see kõik piirid. Murrab sedavõrd, et Poe, ääretult tugev isiksus, on sunnitud käima ja käima traumaterapeudi juures, et püsida normaalses maailmas. Just need Poe põiked kabinetti ja suhe psühhiaatriga, kui nii võib öelda, annavad raamatule värvi ja samas ka tooni. Bradhaw on samas tema ise, mitte tundetu, vaid piiritu, autistina ei suuda ta mõista suhtluse keerdkäike, liigub ainult otse, sirgjooneliselt. Seega vastandid, kes tõmbuvad.
On mägrad, kes uuristavad surnuaialt välja tundmatu laiba ja mees, kes pilluti kividega surnuks. Ei, mitte sajandeid tagasi, vaid nüüd, tänapäeval. Ning siit hakkab lugu hargnema. Enamat ei saa öelda, sest raamat kerib end ise lahti, kogu oma nukras naljas (dialoogid on tõesti lahedad), õuduses (annaks taevas, et kirjeldatu on pelk fiktsioon, kuigi osaliselt kindlalt ei ole) ja kõrvalliinides (Poe ja Bradhaw saavad abiks kummalise tüübi, kelle tegevuse motiiv selgub kunagi hiljem).
