ARVUSTUS | „Stahli grammatika“ ehk Kuidas eesti keel valmis keedeti

Suvelavastuse meeleolu võtab napilt, kuid täpselt kokku peategelase armastatuim eestikeelne lause „Logeledes hangu najal kannu õlut võtsin“.

Piibe teatri „Stahli grammatika“ on mingil määral ajalooline, kuid pigem siiski absurd-koomiline tükk. See ei keskendu esimese eesti keele grammatika koostaja Heinrich Stahli persoonile, vaid eestlusele ja selle elujõule kõige laiemas plaanis. Lavapildi keskmes on kiik ja kantsel. Üsna ruttu saab selgeks, et kiik on tähtsam. Üldise meeleolu võtab napilt, kuid täpselt kokku Stahli armastatuim eestikeelne lause „Logeledes hangu najal kannu õlut võtsin“. Tüki üldist reibast entusiasmi kajastab Stahli öeldu: „Võib-olla teist matsidest saavad veel inimesed.“

Stahli grammatikat on keeleteadlased üldiselt laitnud ja märkinud, et „õigest“ eesti keele grammatikast võib rääkida alles Eduard Ahrensist saadik ehk kaks sajandit hiljem. Aga Stahl oli esimene. Stahl alustas. („See on ainult üks pisikene samm väga pikal teel.“) See, et tema teerada on vahepeal tugevasti õgvendatud, on sama paratamatu kui Tallinna-Tartu maantee neljarajaliseks ehitamine. Stahl oli Järvamaal pastor ja kuulutab näidendis pidulikult, et tahab täita inimeste südamed valgusega. Pastorina ta seda vaevalt suutis. („Need inimesed seal ei tea ju Kristusest midagi.“). Aga grammatikaga? Midagi ikka.