ARVUSTUS | Nad neljakesi tulid piparkoogimaalt... „Rohelised niidud“ on lavastus nii silmale kui ka hingele

Muusikaline lavastus „Rohelised niidud“ kestab küll pikalt, kuid siiski on üllatav, kui palju teemasid, liine ja assotsiatsioone selle nelja tunni sisse mahub.

„Rohelised niidud“ ei ole lihtsalt lugu neljast mehest, kes Eesti Raadio vokaalkvartetina kuulsaks said. Vähemalt sama palju on see kaleidoskoop ENSV 1950-1960ndate levimuusikast üldse. Suurelt osalt aga ka lugu popmuusika tegijatest ja olemusest. Ka tänapäeval käivad bändid ju restoranides ja erapidudel esinemas, tänapäevalgi lähevad naised bändimeeste juurest ära ning viimastel on armukestega komplitseeritud suhteid. („Kas keegi mäletab, kas ma olen abielus?“) Tänapäevalgi saavad kunagised staarid vanaks ja peavad selle kuidagi üle elama. Ning lõpuks surevad ära. „Rohelistes niitudes“ toob selle teema sisse Raimond Valgre mälestuseks tema laulu „Ma võtan viina, sest olen täna kurb“ sissetoomine.

Lavastusse on hõlmatud nii ENSV kunstidekaad Moskvas, Läänemerel tegutsenud piraatraadiojaam Nord kui omaaegne kultusfilm „Fantoom“. Isegi Gianni Morandi laul „Il Giocattolo“ kõlab mingis täiesti arusaamatus, ilmselt läti keeles. Etendus kestab küll pikalt (neli tundi), kuid siiski on üllatav, kui palju teemasid, liine ja assotsiatsioone sellesse mahub. See on lavastus nii silmale kui hingele.