KULTUURIBIIT | Kirjaniku ja koreograafi Sveta Grigorjeva playlist

Tänase kultuuribiidi muusika valis kirjanik, koreograaf ja tantsija Sveta Grigorjeva, kes astub üles Raplas 14. septembril toimuval kultuurifestivalil SÄRIN ettekandega „Kirjandus kui eneseloome“.

Igal sügisel kohtuvad Raplas kultuuriklubis BAAS omavahel kunst, muusika, kirjandus, teater ja film, et laadida akusid säravate kultuurielamustega ning suve pikendada. Kultuurifestival SÄRIN toimub sel aastal 13.–14. septembril taas Raplas kultuuriklubis BAAS. Rapla vanas autobaasi endistes ruumides toimuv festival toob kokku kultuurisõbrad ja artistid- loojad nii Raplamaalt kui ka mujalt Eestist. SÄRIN pakub elamusi erinevas vanuses inimestele, siit väikelinnast saab särisevat elurõõmu nii kohalik kui ka külaline. Festivali tegevus toimub mõnusalt eripalgelistes kohtades: Kultuuriklubi BAAS kohvikus, siseõuealal HOOV, töökoja kontserdilaval ja kaasaegse kunsti keskuses KAKUKE ja Rapla kultuurimajas.

Sveta Grigorjeva teeb festivali raames ettekande ja arutleb teemal „Kirjandus kui eneseloome“ ning räägib enda teekonnast kirjandusse, tuues enda töödest ka näiteid. Kirjanduse programmi raames toimub veel Indrek Koffi „Issi!“ ettelugemine näitlejatega, viiakse läbi vestlusring „Muusika ja sõnad“, milles arutlevad muusikud Kaisa Ling ja Haldi Välimäe. Lisaks tutvustab Tartu ülikooli poliitika- ja sotsiosemiootika professor Andreas Ventsel vandenõuteeoria tähendusmaailma ning särisema pannakse noorte seni avaldamata sahtlisisud.

Oma muusikavaliku kohta ütleb Sveta Grigorjeva nii (kuulata saab ka siit):

Florian Wahl, „Eestis on palju venelasi“

Kõik lood Wahli uuel raadioalbumil on väga head, aga see meeldib mulle eelkõige „grigorjeva on ikka vaba ja kirjutab haigeid luuletusi“ fraasi eest. Võin omalt ka poolt kinnitada, et Grigorjeva on tõepoolest vaba ja endiselt vabaduses! Täpselt nagu Wahl isegi.

Ben Webstery, „I Got it Bad and That Ain’t Good“

Kuulasin vahelduva eduga vabadel õhtutel terve juuli õhtuti džässi: eriti Wes Montgomery ja Ben Websteri loomingut. YouTube´is on leitavad ka Montgomery täispikad kontserdisalvestused ja no need on lihtsalt nii mõnusad, et tahakski elada sellises old-old-school’i tšillis ja natuke melanhoolses kulgemises.

(Allolevalt YouTube’i lingilt saab järjest kuulata kogu muusikavalikut, välja arvatud esimest, Florian Wahli lugu, mida pole ei YT-s ega Spotifys.)

Kelsey Lu, „Poor Fake“

Geniaalne naine, geniaalne esitaja, geniaalne lugu. Esimest korda kuulates ei saanud aru, kui hea see on, aga teisel korral armusin vist elu lõpuni ära.

Haldi & ans Flamingo, „Keegi“

Lihtsalt meeldib see lugu. Mõnus tummine selline. Kuulates tekib mingi kummaline nostalgia: midagi nagu igatseks, aga otseselt ei saagi aru, mida. Ootan põnevusega selle loo live-esitust festivalil SÄRIN.

Prince, „Purple Rain“

See on lihtsalt nii lege lugu ja saladuskatte all võin öelda, et see tuleb mängimisele ka mu uues lavastuses „Sütitajad“, mis esietendub Kanuti Gildi SAALis 8. oktoobril. Kord pärast proovi kuulasin seda ühtejutti vist oma kaheksa tundi, nii hullult võttis endasse ja endaga kaasa see.

Erika de Casier, „Ooh“

Erika de Casier on Portugalist pärit Taani laulja ja produtsent. Mingi toreda 90ndate RnB ja magamistoa popi vaibi annab ta muusika edasi, aga mitte ainult. Lemmikplaat temalt on mul endiselt „Essentials“. Uue plaadi totaalne lemmar on just see lugu. Casierilt küll naljalt lugu, mida ma ei armastaks, polegi vist nagu olemas. Naine nagu narkootikum.

BIA, „Freak in the night“

Minu lemmikud on viimasel ajal naisräpparid nagu BIA, Glorilla, Megan Thee Stallion. Cardi B nagunii. BIAt kuulan aga alati siis, kui on vaja saada eriti suurt sväägi (lahe, ingl swag – toim) kõnnakule juurde. See naine oskab panna tundma ennast kuningannana. Ja no ta biidid ja tšilliv räppimise flo... Kõik väheke gängsta-naised tunnevad vast ära, millest räägin.

Ange Halliwell, „My secret Grief“

„Lullaby for the Dead“ on üks mu lemmikalbumeid. Ange Halliwelli elektriharfi saatvad kriisked teevad „My secret griefist“ kuulamise out-of-this-world-kogemuse. Korraga toores ja pühalik. Valus lugu või isegi nii: lugu, mis on valu ise.

Lana Del Rey, „Gods and Monsters“

Selle loo ajal kirjutasin ühe oma lemmikluuletuse enda sulest. Ei ütle, millise. Aga see on pärit debüütkogust ja räägib ilusatest tüdrukutest. Mingis mõttes vist kirjutasingi eelkõige talle selle teksti. Del Rey on mu tootemloom ja ilmasammas, armastan teda ja tema loomingut.

Psühhoterror, „Teen mida tahan“

Lugu, mis muutis mu elu põhimõtteliselt. Siiani teen, mida tahan. Ja ei tee, mida ei taha. Ja kuigi elu on vahepeal sedasi valus, on ta ikkagi ilus. Elus.