ARVUSTUS | Theatrumi „Ufo“ on puändiga lugu, mis nõuab vaatajalt kannatlikkust. Kohati ehk liigagi palju
Theatrumi „Ufo“ finaal paneb mõtlema nii ufoteemade kui ka laiemalt jutustatud lugude tõepärasuse olulisusest.
Kui saabus info, et Theatrum plaanib Viinistul välja tuua Venemaal sündinud, kuid pärast täiemahulise sõja algamist kodakondsusest lahti öelnud ja poolakast abikaasa kodakondsuse võtnud Ivan Võrõpajevi 2012. aastal avaldatud näidendi „Ufo“, oli selge, et sellest saab üks suve teatrisündmustest. Eestis tehakse haruharva sci-fi (science fiction ehk teadusulme – toim) sisuga teatrit, kuigi ega „Ufogi“ pole otseselt sci-fi, vaid keskendub inimestele, kes jutustavad lavastuse kaudu oma loo ufoga kohtumisest. Lavastus on eeskätt inimtüüpidest ja laiemalt lugude jutustamisest. Kui oluline on, et lugudel, mida loeme või vaatame teatri/filmi vormis, on tõepõhi all? Olgu lisatud, et autor (koos oma pojaga) tegi näidendi põhjal filmi, mis esilinastus 2020. aastal Varssavi filmifestivalil. See on mõneti oluline infokild, arvestades lavaloo viimast monoloogi.
