JUHTKIRI | Vähem hirmu. Eestlane jääb alles

Kas me sureme välja? Sündimust pole ollagi, poes kõlab võõras keel, uued tulijad koputavad uksele. Mure eesti rahva saatuse pärast toob poliitikutele hääli ning avab rahakotiraudu.

Äsja 90-aastaseks saanud emeriitprofessori ja rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit laseb värskes LP-s paanikast tubli annuse õhku välja. Rahvus, eriti sõdade, näljahädade ja katku kiuste nii pikalt vastu pidanud rahvus kui eestlased, pole kunagi üksnes verepõhine. Mis loeb, on vaim, see, kas tahetakse olla eestlased. Aegade jooksul on nii lisandunud palju eestlasi, kelle esivanemad põlvnesid hoopis mujalt.

Selle maagilise eestlust hoidva nähtuse nimi on integratsioon. Üldjuhul tulevad siia need, kellele Eestis mingil põhjusel meeldib. Uued saabujad võivad kenasti täita tühimiku, mille jätab väike sündimus. Õigupoolest polegi mõistlikul määral rändele väga palju alternatiive, kui tahame säilitada ka majanduslikku heaolu.